„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord tegime väljasõidu grüünesse, et kohtuda Eesti isetegemise guruga.

„Mis stuudio? See on töökoda!” Nende sõnadega tervitab meid Eesti üks tuntuim isetegija Meelis Kihulane alias Edev Eremiit oma kodutalus slash töökojas slash koolis, mis asub umbes täpselt Otepää ja Kanepi vahel Koorastes. Sestap pole ma lõpuni kindel, kas Müürilehe stuudiorubriik suutis end viimaks Tallinna-Tartu duaalsusest välja murda, et ääremaadel pesitsevat stuudiokultuuri tutvustada. 

Fotograafiga keskpäeval kohale jõudes töökojas usin töö veel ei käi. Kihulane on päev varem naasnud suurõppuselt Siil ja kibeleb hoopis aiamaale, et kartul maha panna. Õigemini on aiatoimetustega kiire tema naisel, kes meie külastuse ajal aeg-ajalt kaugusest kiikab, kas jutt juba otsa ei lõppe. Ei lõppe. Kui Kihulane rääkima hakkab, kannab jutuvool teda aina edasi, minevikust nüüdisaega, raielankidelt laatadele ning hariduskorraldusest naturaalmajanduse taaselustamiseni. Kuigi genius loci annab aimu, et oleme saabunud justkui turumajandusest väljapoole jäävasse oaasi, tärkab Kihulases külalisi nähes sorava jutuga müügimees. Nimi Edev Eremiit peegeldabki paradoksaalset olukorda, kus erakliku natuuriga Kihulane peab sageli tegema reklaamitööd, et inimesed leiaksid tee tema töökotta slash kooli ja rahvapärase puutöö juurde.

Lusikast vankrini

Sõna peab levitama, sest Kihulase toimetamised eiravad klassikalist majandusloogikat. „SKTd siin ei tõsteta,” kinnitab meie võõrustaja alustuseks. Ta usub, et laiem üldsus liigitab töökojas toimuva friiginduseks. Millega puutööfriigid siis tegelevad, küsite. Näiteks on Edeva Eremiidi töökoja tagaruumi vallutanud suur Koguva muuseumist pärit veovanker, mille puitdetailid on täielikult algupärast tehnoloogiat rakendades taasloodud. Pool aastat väldanud töö käigus pole kasutatud ühtegi naela ega kruvi, isegi vankri rattad on puidust ja ootavad alla panemist. Tõsi, säilinud on originaalne metallkarkass, kuid hoovil ootab oma järge ka puutelgedega veovanker, mis peaks valmima kahe aasta pärast Vabaõhumuuseumis avatava näituse jaoks. Ääremärkus: Kihulasel ongi üldiselt järgneva kahe-kolme aasta tegemised ette teada. Näiteks tooli valmistamiseks tuleb tal juba kolm aastat varem metsast puitmaterjal varuda. Liiga palju seda ette varuda ei saa, sest muidu kuivab puu töötlemiseks liialt ära (puidukäsitöölisena kulub Kihulasel aastas 5–6 puud). Tuleb välja, et väga suurt loomingulist isetegevust puiduga toimetava isetegija töögraafik ei võimalda.

Kihulase toimetamised eiravad klassikalist majandusloogikat. Ta usub, et laiem üldsus liigitab töökojas toimuva friiginduseks.

Töökojas ringkäiku jätkates leiame keskmisest toast valmimisjärgus eri suurusega veimevakad. Parasjagu on käsil keeruka protsessi üks viimaseid etappe ehk haavapuust vaka kere painutamine. Kui moodsal ajal passiks kasutada selleks pitskruvisid, siis Kihulase stuudios on painutamiseks kasutusel peaasjalikult isetehtud pihid. Pitskruvisid ega kruustange polnud talupojal kusagilt võtta. Tehnoloogia arenguga kaduma läinud tehnikaid üritabki Kihulane oma töökojas taastada. Näiteks veimevaka painutamisele eelnes ühe haavapuu langetamine, vajaliku paksusega laua lõhestamine, selle aurutuskastis kuumutamine ning esmane painepakul painutamine ehk mitu töömahukat etappi, et valmiks miski, millel tänapäeval justkui puudub kasutusväärtus. 

Muidugi võiks Kihulane käia veimevakkadega laadalt laadale, et omandatud pärandtehnikad vähemalt mingitki moodi sissetulekuks konverteerida, aga sellega ta tegeleda ei soovi. Osalt põhjendab ta seda teadmisega, et tänapäeva inimene suudab vähestele siin töökojas valminud esemetele rakendust leida. Enamasti riputatakse need iluasjadena üles seintele (korraks arutame, kas kunagi hakatakse ka nüüdisaja tarbeesemeid, nagu papptaldrikud või saumikserid, samamoodi kultuuripärandina eksponeerima). Kui need majapidamises ka praktilisel otstarbel kasutusele võetakse, siis tihtilugu tehakse seda valesti. Kihulane toob näiteks saunakibud, mis moodsate kasutajate käte vahel lõhenema kipuvad. Ta ütleb pooleldi irooniliselt, et iga laadalt ostetud puuesemega peaks kaasas käima kasutusjuhend.

Puitkäsitöö kui liivi keel

Rahvusliku rikkuse kasvatamise asemel on võtnud Kihulane oma missiooniks Eesti põhiseaduse preambuli ehk eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise läbi aegade. Puitkäsitöö on sarnaselt keelega sügav kultuuri osa, aga kui keele analoogiaga jätkata, siis sarnaselt liivi keelega on selle kultuuri kandjaid elus väga vähe. „Meil on toimunud käelise oskuse saja-aastane allakäik,” usub Kihulane, kes on ise suuresti autodidakt. Ta pole saanud ühegi meistri käe all õppida, vaid on pidanud omandama eri pärandtehnoloogiaid katse ja eksituse meetodil. Põhiliseks õppematerjaliks Ants Viirese raamat „Eesti rahvapärane puutööndus”. See täidab töökojas justkui piibli funktsiooni.

Kihulane peab oma ülesandeks kodeerida lahti vanad tehnoloogiad kogu nende rikkalikkuses. Ta mainib jutu käigus korduvalt „sokikannamagistrit” ehk Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia aines sokikanna kudumise tehnikaid uurinud Anu Pinki, kes avastas, et erinevaid kudumistehnikaid pole Eestis mitte seitse ega kümme, vaid üle kolmekümne. Kihulase sõnul on ka puitkäsitöö regiooniti sama rikkalik, kuigi käsitööna valminud puitesemetele peale vaadates see rikkalikkus vilumatule silmale tihti välja ei paista. „Eesti tarbeesemed on olnud väga kunstivaesed. Pärisorjus on ära nullinud eestlaste ilumeele,” tõdeb Kihulane. Samas soovitab ta talupoegade käsitööoskused konteksti asetada. Kui palju neil oli puunõude tegemiseks aega? Kui palju ruumi? Kui palju vahendeid?

Tänapäeva inimene suudab vähestele siin töökojas valminud esemetele rakendust leida, enamasti riputatakse need iluasjadena üles seintele.

Ainelisest ja ajalisest viletsusest hoolimata suutsid vanad eestlased geniaalseid puitesemeid luua. „See on pangakaart,” tutvustab Kihulane neljakandilist pulka, mis mõlemast otsast tõmmates pooldub kaheks. Sellise pulga peale märgiti, mitu kotti vilja mõisast laenati, nii et mõlemad tehingu osalised said ühe poole pulgast endale. Kihulase sõnul on sellist pulka väga keeruline valmistada, sest puit ei tohi olla liiga märg ega liiga kuiv. Võiks öelda, et tegemist oli arhailise plokiahelaga. Minu vestluskaaslane kiidaks sellise võrdluse kindlasti heaks. Näiteks pajukoorest ja kasetohust valmistatud tuulevurri nimetab Kihulane puutelefoniks ja vankrit võrdleb keskklassi autoga.

Uurin, kas liivi keele saatus on puitkäsitööd tabanud sooliste iseärasuste tõttu. Kui naiste kudumisringid on jäänud tänapäevani kooskäimiskohaks, siis kas meeskäsitöölised ongi tüpaažilt eraklikud eremiidid? Kihulane on päri, et töötegemine pole mehi kunagi samal moel kokku toonud: „Meeste sotsialiseerumine toimus kõrtsileti ääres või heal juhul talgutel.” Nüüdki on ta näiteks Olustvere puidukojas õpetades täheldanud, kuidas mehed langesid õppeaasta jooksul järjest välja, kuid naised viisid alustatu lõpuni. Võib-olla on ka puitkäsitöö traditsiooni kandjateks tulevikus kannatlikuma meelega naised? Edeva Eremiidi puutöökooli viimases lennus on näiteks üheksast õpilasest neli naised, noorim 19-aastane. 

Käelise julgeoleku õpetamine

Kõige rohkem meeldibki Kihulasele rääkida oma koolist. Tegemist on täielikult formaalse haridussüsteemi välise algatusega. „Pole mõtet raisata riigi raha ja ma ei taha ka toetustest sõltuda,” kommenteerib puutöökooli eestvedaja valitud lähenemist. Niisamuti on Kihulane veendunud, et kui inimene ise maksab, siis on ta piisavalt motiveeritud, et õpingud lõpetada. Motivatsiooni on tarvis, sest Kihulase puutöökoolis kestavad õpingud sama kaua kui kraadiõpe ülikoolis: kolme aastaga saab õpipoisiks, viie aastaga omandatakse kõigi eri tehnikate baasoskused ehk läbitakse selliõpe ning alles seejärel algab meistriõpe, kus spetsialiseerutakse mingis kitsamas puitkäsitöö nišis, saagu sinust siis punuja või vankrimeister. Ometi on koolis õppureid isegi Austriast. Kihulane ütleb, et sellist õppevormi lihtsalt ei pakuta mitte kusagil mujal.

Õppetöö toimub kord kuus kolme päeva jooksul Kihulase töökojas. Õpilased ei pääse ka lõputööst. Selleks tuleb omal valikul midagi valmistada, kasutades selleks võimalikult vähe tööriistu. Kui moodsast puutöökojast võib leida CNC-pingi, 3D-printeri, freespingi, formaatsae, paksusmasina jpt kõrgtehnoloogilisi seadmeid, siis siin jäävad ainsate töötamiseks elektrienergiat vajavate masinatena silma Makita trell ja mootorsaag. Põhimõtteline tehnoloogiavastane Kihulane seega pole, kuid tema töökoja seintele laiali laotatud tööriistakast koosneb eri mõõtu ja masti kirvestest, nugadest, höövlitest, saagidest, meislitest ja liimeistritest. Paljud neist osaliselt tema enda valmistatud. Toidet ei vaja need ammugi.

Kihulane on korduvalt kõrvalt näinud, kuivõrd teraapiliselt puutöö oma kätega ainult klaviatuuri ja ekraani näppima harjunud inimestele mõjub.

Kihulase arvates on tehnoloogia võimaldanud meil minna vastu loodusseadustele. Tekkinud on „masina laiskus”. Kihulane õpetab looduse valitsemise asemel tööriista valitsema. Ta ise nimetab seda käeliseks julgeolekuks, kuid tema tegevust võib vabalt kutsuda ka vaimse tervise esmaabiks. Kihulane on korduvalt kõrvalt näinud, kuivõrd teraapiliselt puutöö oma kätega ainult klaviatuuri ja ekraani näppima harjunud inimestele mõjub. Ta loeb mõttes minuteid, millal tema töötubades kostab esimene sügav ohe. Muide, Kihulane sooviks, et riik suunaks veel rohkem noori ITd õppima: „Ega puutöö tegijaid ei tule siia. Töötubadesse jõuavad programmeerijad.”

Jaanuaris alustabki Kihulase puutöökoolis uus lend. Kui ma küsin, kas minusugusel puutööst täielikult võõrdunud inimesel võiks ka sinna asja olla, kuulen, et see pole mitte takistus, vaid eelis: „Ümber õppida on hullem kui nullist alustada.” Kihulase sõnul on tema käe all puutöö õppimiseks vaja kirge, tahtmist ja valmisolekut tiimitööks. Selleks et igaüks saaks hinnata, kas ta neid omadusi evib, on võimalik esimene pool aastat õpingutest viibida n-ö katseajal, et vältida ootamatut haihtumist hiljem. Kihulane soovib, et tema õpilased jääksid kooli ja rahvapärase puutööga seotuks aastateks, olles teistele õpetajaks.

Kuuldud jutud käelisest julgeolekust ja vaimse tervise turgutamisest tekitavad soovi ise traditsioonilise puutöö võlusid kogeda. Nii hakkamegi kohtumist lõpetades juba kokku leppima võimalikku töötuba Müürilehe suvepäevadel. Enne seda tuleb aga kartul maha panna!