Müürileht

Aastakümneid on riigivõla võtmise eest hoiatatud. Kas 4% intressid ongi nüüd õpetuseks neile, kes otsustasid viimaks sellest dogmast üle astuda?

Ingliskeelses inforuumis ja vabas (loe: neoliberaalses) Eestis meemikultuuri kukil üles kasvanud noored vasakpoolsed on olemas. Jah, päriselt! Võrreldes meie varasemate anarhistlike või sotsialistlike ettevõtmistega kummitavad neid aga isoleeritus, visioonipuudus ja nõrk side kohalike probleemidega.

Automaksust rääkimine mõjub maasturiusku eestlasele punase rätikuna. Autodega kaasnevad kulud taristule, tervishoiule ja keskkonnale ei võimalda seda diskussiooni aga enam vältida.

Euroopa välispiiridel käib vilgas elu: maismaal töötavad ekskavaatorid ja segumasinad, õhus surisevad droonid ning vees kõlavad hoiatuslasud. Kas nõnda ehitatakse kindlust või parandatakse naiivsusest tehtud vigu?

Tugevnenud energiajulgeolek, rohelisem elukeskkond, kiirem regionaalareng, võrdsem ühiskond – kogukondlikule energiatootmisele panustades võiksime tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?

Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Joosep Tiks, paberites tuhlaja ja soe suhtleja, jagab siin enda oma.

Miks ei võiks inimesed oma elamist korraldada nõnda, et metsloomadel on kõikjal mitte üksnes läbikäigu-, vaid ka kaasasustamisõigus, küsib Hent Kalmo, osalusvaatleja.

Kui oleme nõus loobuma omamisest, võib ajast saada ühiskonna suurim võrdsustaja, kirjutab Kaimai Kuldkepp, feminist ja keskkonnaaktivist.

Ideaalses maailmas otsime me aktiivselt võidad-võidan-lahendusi. Ka niisuguseid, mis ei pruugi meie esmaseid huve kõige paremini teenida, arvab Henri Holtsmeier, aednik-aktivist.

Kui Ukraina põgenikele avas Euroopa oma uksed ja südamed, siis Aafrikast või Lähis-Idast pärit migrandid peavad siiani leppima telklaagrite, lutikate, tarade, rutiinsete kinnipidamiste ja lõputu ootamisega. See ongi Euroopa Willkommenskultur.

Aeglane piiritus tähendaks vähest lendamist, austust konteksti vastu, aga ka julgust igatseda sinna, kus hing on rõõmsam, arvab Eeva Kesküla, poole kohaga akadeemiline nomaad.