Müürileht

Ajakirjandus ei saa jätkata süüdimatult tulevikust rääkimist, justkui seal ei terendaks keskkonna- ja kliimakriis. Ei piisa sellest, kui neid teemasid käsitletakse erisaadetes või lehelisades. Meedia keskpõrand peab muutuma.

Veebruaris Müürilehe kutsel Eestit väisav islandi kirjanik ja keskkonnaaktivist Andri Snær Magnason avab veidi oma raamatu „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust” tagamaid, kuid juttu tuleb ka raskustest ja tõrgetest ning läbipõlemisest, mis on küllap igale looduse ja keskkonna pärast sügavalt muret tundvale inimesele tuttavad.

Seekord palusime ankeeti täita igapäevaselt Nähtamatutes Loomades toimetaval Karin Kanamäel.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

Lähenevate valimiste valguses passib küsida, kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Müürileht palus seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Keskkonnapoliitikat aastal 2035 visioneerivad Peeter Laurits ja Herkko Labi Biotoopiast.

Kogukonnaaia mõiste on mitmekülgsema linnaruumikasutuse kontekstis üha rohkem esilekerkiv idee. Selle populariseerimisel on oht, et see jääb roheliseks sõnakõlksuks, millest tulenevalt unustatakse selle kriitiline võime ja panus seoses planeeringute muutmise, elanikele enda õiguste eest seismiseks võimestava platvormi pakkumise ja uute erialadevaheliste koostöövõimaluste loomisega.

Seekord saame aktivisti ankeedi kaudu tuttavaks metsakaitsja ja kliimanoore Kaia Konsapiga.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

Tänavuse kliimakonverentsi suurimaks töövõiduks kuulutati fondi loomine, millega rikkad lääneriigid lubasid korvata kliimamuutuste all enim kannatavatele riikidele keskkonnakatastroofidest põhjustatud kahju.

Müürilehe aktivisti ankeeti palusime seekord täita Biotoopia linnajalutuskäikude korraldajal Hildegard Reimannil.

Teadusuuringud ütlevad, et kui valida aeglasem sõidukiirus, on võimalik vähendada summutist väljuvaid süsinikuemissioone linnakeskkonnas 25% ja maanteel 12–18% võrra.

Tallinn on tegelenud aastakümneid üksnes autokeskse mõtlemise ja planeerimisega, pidades teisi liiklejaid ebaoluliseks. Mida teha, et meie kõige vahetum elukeskkond oleks meeldivam? Et tänavad oleksid koht, kus on hea olla, mitte koht, kust ebamugavusega läbi liikuda?