Kodu võib osta. Kodu võib lasta projekteerida. Kodu võib ehitusfirma püsti panna. Enamasti kaasneb sellega aastakümnetepikkune laenuorjus. Kuid kodu võib olla ka kogukondlik looming, mis valmib prügikastist leitud materjalidest, võimestab tegijaid ja on pinnaseks uutele avastustele.

Fassaadilaudisest kokku klopsitud peenrakastides sirutavad end mitmekorruselise kakofoonilise aknarea poole spinati-, rukola- ja tillivõrsed. Kevadpäike kütab soojaks nii tervetest ja katkistest punatellistest kalasabasse laotud põranda kui ka puutrepil istuja jaoks seljatoena toimiva saviseina. Polükarbonaatplaatidest katuse nagin kostab üle kärbeste sumina ja eemalt kõlava kanade kloksutamise.

Iga kord, kui ma Silverile ja Esterile külla tulen, on siin midagi muutunud – ümber tehtud, teiseks kasvanud. Kõik on samavõrra poolik ja valmis, rohmakas ja ülidetailne. See on elav ja hingav elukeskkond – materjalide botaanikaaed. Olmelise pühalikkusega uhkustavad nad siin oma taassündinud funktsioonidega: Viimsi ehitusplatsilt pärit põrandaks õlitatud sinisavi; Tondi koolimajast päästetud aknad ja seinakarkassiks moondunud võimlapõrand; kodumetsast pärit pusletükkidena laepalkide ümber paigutatud tehasetoodang – jääkvineerplaadid ja -terrassilauad, mis moodustavad arvukaid seinu ja riiuleid. Mõnes nurgas narmendab lubikrohvi vahelt pilliroog, mis on jämedate seinte sisuks.

Seda maja koos abihoonete ja aedadega on ehitatud kümme aastat. Sissekolimiskõlbulikuks sai kodu viis aastat tagasi, pärast Silveri ja Esteri teise lapse sündi. Sel suvel korraldavad nad enda juures kümnendat korda rahvusvahelist akrojoogafestivali Acrofestonia, olles suuresti vastutavad selle distsipliini maaletoomise eest. Lisaks akrojoogale tegelevad nad õppimisega – Silver kutsekoolis puusepanduse, Ester ülikoolis eripedagoogika – ja võtavad vahelduva tempoga ette tööotsi. Suviti tulevad siia resideerima ja majapidamisega abistama sõbrad ja vabatahtlikud üle maailma.  

Isetegemine kui paratamatus

Mida on vaja, et endale ise maja ehitada? Mõned lihtsad komponendid. „Maa, mingid vahendid, unistus,” ütleb Silver. Maja on ehitatud tema vanavanemate talu krundile ja ehitusregistris on see kirjas aiamajana (selle lõunapoolset külge katab täies ulatuses kasvuhoonena funktsioneeriv topeltfassaad – vaielge aga vastu!).

Kolme komponendi vahel on muidugi palju lünkasid. „Oskused ja teadmised puudusid täielikult. Polnud aimugi, kuidas see kõik peaks päriselt välja nägema, et ise mingid süsteemid välja mõelda, disainida, arhitekti- ja inseneritöö teha,” tõdeb Silver.

Amatöörlik nokitsemine on ju jonnakas, võhiklik süüdimatus, mis ei austa paljuõppinud spetsialistide väärt pingutusi?

Olles treenitud disaineriks, kelle palk sõltub tellijatest, kes hindavad minu erialast kogemust ja pühendumust, tekib minus isetegemisest rääkides teatav sügavale sisendatud ebamugavus. Amatöörlik nokitsemine on ju jonnakas, võhiklik süüdimatus, mis ei austa paljuõppinud spetsialistide väärt pingutusi?

Silver selgitab, et nii mastaapse projekti puhul nagu maja kasvab spetsialistide hulk ja neile makstav tasu ulmeliseks: „Pead kas võtma pangalaenu või sul peavad olema vinged säästud.” Silveril ja Esteril neid ei olnud. Nad ei tahtnud ka pangalaenu võtta, sest see poleks läinud sugugi kokku nende maailmavaatega. Lisaks küsis Silver endalt, kuidas ta saaks elada maal nii, et ta ei sõltuks töökohast linnas, et võimaldada endale selles majas elamist: „Isetegemine näis ainus lahendus.”

Vahetusväärtuse asemel kasutusväärtus

See ei tähenda, et spetsialiste poleks kaasatud. Tuttav arhitektuuritudeng joonestas vallale esitatud projekti ja sai oma juhendaja kaudu sellele allkirja. Sõber elektrik aitas ohutult juhtmestikku paigaldada. Leiutajahingega vanaisa andis heakskiidu pinnasega täis tambitud vanadest autorehvidest vundamendile. Ja veel tohutu hulk perekonnaliikmeid, sõpru ja tuttavaid on käinud aastate kaupa talgutel – palke koorimas, veeretamas, vinnamas, kaevamas, mätsimas, savitamas. 

Kui kohutavalt jabur, et meie elukeskkond on sedavõrd ainiti ja individualistlikult seotud meie sissetulekuga.

„Lõpptulemus tundus nii kauge ja kättesaamatu, sest valisime nii alternatiivsed meetodid – aga see unistus kandis ikka täiega, et oleks enda äranägemise järgi tehtud kodu,” ütleb Silver. „See pani mu aastaid iga hommik siia ehitusplatsile kohale tulema entusiastlikumalt, kui ükskõik mis palgatöö seda teeks. See oligi minu palgatöö.” „Palgitöö”, parandaksin mina – otseseks tulemuseks on kodusem kodu, tugevam kogukond ja ühiselt omandatud hakkamasaamisvõimed. Kasutusväärtus, mitte vahetusväärtus.

Kui kohutavalt jabur, et meie elukeskkond on sedavõrd ainiti ja individualistlikult seotud meie sissetulekuga. Niivõrd vähe on tõsiseltvõetavaid näiteid julgetest iseehitajatest, kes ei käi palgatööl või teevad seda vaid osaliselt. Tõenäoliselt saaks välja mõelda igasuguseid eluaseme loomist toetavaid süsteeme, mis annaksid töötasule mitterahalise mõõtme ja aitaksid elupikkuseid laenuköidikuid vältida. Näiteks võiks teatavate garantiidega maakasutusõiguse või ehitusmaterjalide ringluse siduda ühiskondlikult kasuliku tööga. Võimestada või isegi nõuda kogukondlikku tegutsemist ja toetada inimeste omavahelist loomingulist koostööd, sest see on niikuinii otseselt tulus, muu hulgas julgeoleku aspektist. Unistan sellest, et igas külas ja linnaosas oleks ühiselt ehitusjääkidest püstitatud kogukonna-/kompetentsikeskus. (Ja kui keegi küsib, kust see raha tuleb, et neid naiivseid illusioone ellu viia, söandan osutada nendesamade pankade poole, kes nii paljudelt meist elu lõpuni intresse koguvad.)

Kuhjamine massidesse!

Vähemasti võiks ehitusega seotud ettevõtetel või selleks lube andvatel kohalikel omavalitsustel olla kohustus teavitada kogukondi jääkmaterjali tekkest. Silver on kogunud oma maja kokku n-ö joppamise peale ja põlvkondliku hoarding’u tulemusena. Lisaks sotsiaalvõrgustiku ärakasutamisele ja headele diilidele on ta otsinud sihilikult lammutusplatse, mille konteinerites on sageli mitte prügi ja solk, nagu võiks arvata, vaid kenasti ladustatud, terved, väärtuslikud aknad/uksed/lauad/prussid. „Peamiseks takistuseks inimesele, kes sooviks endale niimoodi materjali hankida, on hirm ja häbi,” usub Silver. Süüdi on prügisukeldumisega seotud halb maine, aga ka ligipääsetavus ja hierarhiad, mistõttu tavainimene ei julge suure ehitusfirmaga ehk ühendust võttagi. Silveril endal on olnud ainult väga positiivsed kogemused: „Ehitajad näevad seda mõttetut raiskamist iga päev ja neil tekib lausa ülla abistaja tunne, kui keegi ütleb, et tahaks omale maja ehitada nendest jääkidest.”

Silver on kogunud oma maja kokku n-ö joppamise peale ja põlvkondliku hoarding’u tulemusena.

Omamoodi paradoksina tähendab isetegemise kultiveerimine potentsiaali täis materjalide kokkukuhjamist sellisel määral, et kuhjaja ise ei suuda neid kõiki tõenäoliselt ühe eluea jooksul ära kasutada. Silveri vanaisa omal ajal viinapudelite eest kokku kogutud ehituskraami („äkki kunagi läheb vaja”) on kõik järgnenud põlved pidanud koristama ja prügimäele viima, aga palju on läinud ka kasutusse ning traditsioon jätkub. „Väärt materjal, mis võib olla omanikule tihti väärtusetu koorem, tuleb lihtsalt üles leida ja koju tuua,” leiab Silver.

Kahjuks seostatakse sellist mõtte- ja teguviisi pahatihti nõukaaja defitsiidi ja krabamise mentaliteediga, milles nähakse midagi häbiväärset. Silver arvab, et oleme nüüdseks „jõukate eurooplastena” harjunud tegutsema ideaalplaani järgi standardlahenduste ümber ja nimel, aga samavõrd tavaline praktika võiks olla disainimine, lähtudes materjalist, mis on juba olemas või mille saaks lähedalt hankida. Silver on veendunud, et paindlikkus ja leiutamine, mida selline lähenemine nõuab, on pinnaseks uutele avastustele ja innovatsioonile. Sedasorti omapärad on aga nimelt need, mis annavad kodule hinge.

Omamoodi paradoksina tähendab isetegemise kultiveerimine potentsiaali täis materjalide kokkukuhjamist sellisel määral, et kuhjaja ise ei suuda neid kõiki tõenäoliselt ühe eluea jooksul ära kasutada.

Kus lõpeb looming?

Kasvuhoonetrepil salatite kasvamist vaadates tunnen taas, et inimene õigustab ja õilistab oma inimeseks olemist paremini mitte spetsialiseerudes, vaid ümbritsevat maailma igakülgselt ja aktiivselt taasluues. Mingi universaalne humanistlik väärtus on eluks vajalike tugistruktuuride isetegemises ja nende eest vastutuse võtmises – toidu kasvatamises (sh loomalt elu võtmises, kui oled lihasööja), elukeskkonna ehitamises, pere-, kogu- ja keskkonna eest hoolitsemises. Praegune süsteem suunab nii paljut sellest professionaalidelt allhankima. Et saaksime kõik ikka väärilist palka.

„Maailmas on viis elementi: vesi, õhk, tuli, maa ja inimene – looja,” ütles kord justkui muuseas Indrek Vainu, kui tema iseehitatud metsakodus külas käisin. See lihtne spirituaalne sedastus on mõlkunud minus sestsaadik mantraliku meeldetuletusena selle kohta, et looming ei ole ainult kulkast rahastatav kultuuritöö, vaid inimeseks olemise baasvastutus.  

Palkmaja saab püstitada ka muudmoodi kui ainult raha eest. Tuleb lihtsalt leidlik olla ja looma hakata. 

Maria Muuk on uusmaterialist, graafiline disainer ja raamatukujundaja, kes omandab Silveriga samas klassis ehituspuusepa oskuseid.