Mida teeb väikse lapsega see, kui ta tunnetab juba maast madalast, et värviline ekraan, millesse ta vanemad nii pingsalt süvenevad, näib temast huvitavam?

Pühapäevane Tartu-Tallinn rong – see aeglane. Kolm tundi ja kümme minutit, et olla osake võõraste inimeste elust.

Minu kõrvale istub noor isa oma tütrega, silma järgi kaheksa-aastane. Isa on kõrvaklappidega telefonis ja süvenenud ekraani. Tütar kõlgutab jalgu, näpib istet, vaatab aeg-ajalt isa poole. Nende lähedal on ema koos vankris magavate kaksikutega. Ka ema silmad on telefonis, jalg väristab vankrit, käsi ulatab tüdrukule paberkotis saiakese. Too asub poekleepsuga kinni pandud kotti avama, paratamatult pisut krabistades. Isa vaatab, mühiseb, ütleb midagi vene keeles. Pärast mõningast krõbistamist krahmab ta tütre käest saiakoti, rebib selle lahti, kahmab koti talle tagasi ja urahtab, et too vaikselt oleks. Tüdruk nosib vaikides saia, vahepeal isa poole vaadates, aga isa on booked and busy.

Mõne aja pärast tuleb klaasi tagant ema, annab ühe pisikese isale sülle. Mudilane süles, vaadatakse koos ekraani edasi. Samal ajal on roosas „AWESOME!” kirjaga särgis tüdruk võtnud välja oma telefoni, klõpsib endast suuga maigutades kassifiltris pilte ja vilksab aeg-ajalt isa poole pilke, kas too märkab. Ei märka. Mudilane ja õde madistavad siis omavahel veidi mängida, asjad kukuvad laualt, aga isa on klammerdunud ekraani. Kartes seadmes papat häirida, otsustab õde turvalise mängu kasuks: ta näitab oma väikesele vennale YouTube’i videoid. 

Kolm tundi. Vahetatakse vaevalt kaks lauset. Igaüks on oma seadmes – kes ärritub, kui teda segatakse, kes kardab segada.

Minu enda õde sündis siis, kui olin üheksane. Võiks juba maailmaasjadega harjunud olla ja eks olingi, omal moel. Õe sünniga kaasnes stress – tal oli muudkui kõht või nutt lahti, ema oli väsinud ja isa aina kadus kuhugi. Uus inimene oli küll armas, aga ma ei saanud täpselt aru enda rollist selles uues süsteemis. Kas see tähendas, et ma olin nüüd suur? Või samaväärne, mis see väike pamp?

Aitasin pambuga, kus sain ja oskasin, aga olukord kui selline tekitas minus eksistentsiaalseid küsimusi. Vaatamata viimastele on mul meeles ema andunud tähelepanu ja armastus minu suhtes. Töö jäi tööle, seadmed kotti, mina olin tema jaoks vähemalt sama tähtis kui mu õde. Kui mõtlema hakata, siis pole mul lapsepõlvest ainsatki mälestust, kus ema oleks mõne seadeldise ja minu vahel pidanud valima või mulle öelnud: „Mitte praegu, kullake, emme vaatab ekraani.”

Ja võib-olla just seetõttu hakkas stseen rongis mind rusuma. Mida teeb see väikese hingega, kui ta tunnetab juba maast madalast, et värviline ekraan on temast huvitavam? Ainulaadsem? Olulisem?

See on ju ka suurte inimestega nii. Kui jagan olulisel hetkel, ütleme restoranis istudes, isiklikku kogemust, ent mu vestluskaaslane kerib samal ajal Instagrami explore feed’i, siis haavun. Ja väikese inimese jaoks on ju kõik hetked olulised. Need on tema core memories, mida ta endasse salvestab. 

Minu mure seadmelembuse mõjust lastele sai alguse koroonaajal, mil iga päev sama teed pidi Piritale jooksin. Ühel päeval nägin noort ema ja umbes kümme meetrit vee pool väikest poissi. Ema scroll’is käru peale toetades telefoni, poiss ukerdas reelingutel. Ühel hetkel tõukas poisiklutt end kätele, jalad tõusid õhku. Järgmine loogiline samm – üle ääre. Kiirendasin sammu ja vaatasin ema poole. Ta tõstis küll hetkeks pilgu, ent vaatas veel korra ekraanile, enne kui jooksma hakkas. See hetk sööbis mulle mällu kui valus sümbol: inimene pole enam iseseisev olend, vaid oma seadme ori. Kui keegi segab – olgu see pop-up reklaam või oma laps – on esmane reaktsioon pahameel, mitte kaastunne. 

Pärast seda juhtumit hakkasin otsima uuringuid, mis käsitleksid vanema tähelepanu mõju lapsele digiajastul. Kirjutasin ka ajuteadlane Jaan Arule, kes kinnitas, et probleem on tõsine ja väärib senisest enam tähelepanu. Uuringuid, mis käsitleksid just vanema nutiseadme kasutamist ja sellega seotud tähelepanupuudust lapse suhtes, ei olnud palju, kuid mõned leiud siiski silma jäid. Neuroteadlase Alan Anticevici uuring näitas, et emotsionaalsed segajad – nagu nutitelefoni pidevad teavitused või sotsiaalmeedia kasutamine – võivad häirida aju suutlikkust keskenduda ja säilitada kognitiivset kontrolli. See tähendab, et kui lapsevanem on emotsionaalselt hajevil, võib tema aju reageerida lapse vajadustele ärrituse või kannatamatusega, mitte rahu ja tähelepanuga. Psühholoog John Bowlby kirjeldas juba 1980ndatel, et lapse emotsionaalne turvatunne saab alguse sellest, kas vanema pilk ja tähelepanu on lapsele kättesaadavad. Kui pilk kaob, võib sellel olla kaugeleulatuv mõju lapse suhetele ja emotsionaalsele arengule.

Hiljuti juhtusin üleriikliku elektrikatkestuse ajal Portugalis olema. Oli veidi hirmus, kuid peamiselt – vabastav. Linnades oli paanikat, aga meie väikese surfiküla kohvikupidajad ütlesid vabandavalt naeratades, et kõik on hästi, lihtsalt makske sularahas. Surfarid kehitasid õlgu, tõmbasid kalipsod kinni ning jooksid lainetesse. Kokkuvõttes oli see lihtsalt 12-tunnine paus, kus tuli välja otsida küünlad, tikud, gaasipliit ja oskus oma meelt lahutada muul viisil kui pisikest ekraani toksides. Kui elekter tagasi tuli ja jälle netti pääsesin, oli ringlusse läinud mitu poliitilist valeinfo kildu ja saabunud paar muresõnumit, aga kokkuvõttes oli kõik endine. See tõi päevavalgele lihtsa tõe: kui internet ära läheb, läheb elu edasi. Küsimus on – kas me tahame veel sellist elu? 

Nokia-sinine unistus mobiilist kui vahendist, mis ühendab meid kaugelolijatega, on asendunud musta reaalsusega, kus minu kõige armsam inimene mulle samalt diivanilt TikTokke saadab. Kas on veider, et ma elektrikatkestust igatsen?

Paula-Stina Tasane on elukutseline copywriter ja vabakutseline juurdleja.