Hele Pilve luuletab hallipäistest teenijannadest ja poistest, kes iialgi ei puhka.

Varem maksti ainult palka
ei olnud uhkemat nime sel rahal
aga umbes samal ajal
kui sain esimese honorari
palkasin koristaja

Häbi oli

Ei tea kas rohkem
oma teenimatult hea elujärje pärast
või et see vana naine
habras ja lahke
peab tegema mu musta tööd

Mu toatüdrukul on hallid juuksed
Mu kammerneitsi on vanaema

Kui inimene
keda esimest korda näed
imeb su voodi alt
kõiksugu kõõma
tekib võõristav tuttavlikkus
nagu siis kui sünnitad
ja tundmatu arst astub uksest sisse
aga ikka pead karjuma

Meenub mõisapreili
kes ei läinud ära
vaid elas pool nõukaaega
koos teenijatüdrukuga
mu vaarema köögis sirmi taga
elas ja turtsus
kui lapsed kiljusid

Olgu või pool kööki elamiseks
aga teenijanna peab olema
kes kallaks suurde emailkaussi
ojavett
et saaks silmi pesta

See oli ainus maja
mida sakslased linnas
maha ei põletanud
sest tema oli Fräulein N
kes seisis keset tänavat
käed puusas
ja oli väest vägevam

(Kas ta tolmule
oleks alla jäänud?)

Kardan et olen pehmemast puust
ei pane käsi puusa
ei hakka haavatuid ravima
vaid poen pakku
kohe kui asi hapuks läheb

Pääsen pimendamisest
Pääsen vägistamisest

Aga kaugel-kaugel kus on minu kodu
sõda lööb nagu süda
sõda lööb põmm
sõda lööb pomm
ja ma kuulen
kuuleksin kuulegi
kui saaks nii kaugele ära

Ei kuule ju
ei tungi lihha
aga hinges veritseb ikkagi haav
nagu kruusateel marrastunud
lapsepõlv

**

Ütle emade ema
kuidas sai kaanonis
laisast mungast
kamp poisse
kes eal ei puhka?

Taome ennast
nagu tulist rauda
päeval ööl
et uskuda end olevat
midagi väärt

Mäletad neid riidehoiutädisid
oma lapsepõlve hämarusest?

Muidugi mäletad

Aga keegi ei vaata sind kurjema pilguga
kui sa ise

**

Hele Pilve püüab elada tavalist elu ebatavalises maailmas.