Tänapäeva kultuurimaastik ei soosi loomingut kui kunstniku vastust sisemisele sundusele või ühiskondlikule vajadusele, vaid dikteerivaks saavad taotluse vorminõuded ja parasjagu kuumad märksõnad. Fiktiivne dialoog uurib, millist vastutust kannavad selles olukorras kunstiinstitutsioonid ning kas seekord õnnestub midagi „päriselt olulist” ette võtta.

Ilmad on jätkuvalt jahedad, olukord kultuurimaastikul jätkuvalt ebastabiilne. Rahad vähenevad, ärevused suurenevad. Kaks kultuuriinstitutsiooni, institutsioon A ja institutsioon B, otsustavad, et pea vee peal hoidmiseks oleks kasulik üheks projektiks jõud ühendada. Mõlemad organisatsioonid on tuntud, professionaalsed ja piisavalt erineva suunitlusega, et luua toimiva koostööga mitmekesine ja vaatenurki laiendav väljund. Koos toimetades saab jagada rahalisi vahendeid, energiaressursse, teadmisi, tehnikaid jm. Nõnda kohtuvad institutsioonide esindajad ühes pisikeses ja pigem ülehinnatud kohvikus, et arutleda võimaliku koostööprojekti üle. 

Institutsiooni A esindaja võtab oma kohvist sõõmu, pühib käeseljaga vahuvuntsi ära ja hakkab viisakalt asjaga pihta.

A: Nõndaks. Koostöö. Väga põnev. Meie asutus on sellest igal juhul väga elevil. Millest me siis alustada võiksime?

B: Jaa, rõõm on kindlasti ka meiepoolne. Mõtlesimegi siin, et kui juba selliselt koos teha, siis võiks seda jõudu ja suuremat kandepinda korralikult ära kasutada. Et see projekt võiks olla päriselt midagi suurt ja olulist. 

A: See on hea mõte. Me mõtlesime, et kui tegeleks näiteks lõimumisega, saaks raha Integratsiooni Sihtasutuselt. Ja kui see oleks midagi sellist performatiivset, saaks pöörduda ka näitekunsti sihtkapitali poole. See on juba päris hea lähtepunkt, eriti kui sõnavara paigas on – kogukonnaga töötamine on praegu moes. Igasugune osalus ja kaasamine toimiksid ilmselt väga hästi.

B: Eh, jah… integratsioon ja kogukond on head lähtepunktid küll, aga kas alustuseks ei peaks rahastust kõrvale jätma? Muidu loome siin ju sisu, mis on algusest peale kohandatud rahastajate ootustele, mitte reaalsetele vajadustele.

A: Me ei saa ju salata, et raha on reaalne tingimus. Meie ülesanne ongi teada, millele kontseptsioon peab vastama, et saaksime pakkuda oma kunstnikele parimaid võimalusi. Ei ole ju kunstnike suhtes aus lasta neil töötada teadmatuses – ka nemad peavad teadma, millised on raamid. Parima tulemuse ja mõju saavutamiseks peame lähtuma sellest, mis on pakkumisel ja olemas, ning seda võimalikult hästi ära kasutama.

B: See on üks lähenemisviis. Aga kui veidi laiemalt mõelda, siis kas meie kui kultuuriinstitutsioonide roll ei olegi pigem vahendada neid kahte maailma nõndapidi, et uurime, mis on kunstnike enda aktuaalne vajadus, ja leiame viisi, kuidas see rahastajatele selgeks teha? Et noh, kui kunst on ilus ja maailm on kole, siis toome pigem ilu maailma kui koleduse kunsti? Kunstnik ei saa olla viimane lüli, vaid meie peame pakkuma tuge, mis lubab kunstil kasvada, mitte sundima seda pidevalt ainult rahastajate tabelitele vastavat kuju võtma.

A: Jah, ilus mõte muidugi ja ideaalses maailmas võikski see ju nii olla, aga kui me institutsioonina rahastusallikate soovide ja ootustega ei arvesta, siis võib juhtuda see, et mõtted on head, aga reaalsuses jääme toetuseta. Ilma toetuseta pole meid ju ühel hetkel võib-olla enam olemas – ja siis pole ka kedagi, kes kunstnikke kaitseks. Meie vastutus on aidata kunstnikku olemasolevast süsteemist läbi kanda, isegi kui see süsteem ise ei ole täiuslik. Ja noh, tõele au andes, ükski süsteem ei hakkagi ju kunagi täiuslik olema.

B: Ilmselt mitte. Sellepärast peamegi mängima seda pidevat kassi ja hiire mängu, kus kunst kihutab ees ja seda võimaldavad süsteemid üritavad järele jõuda. Meie roll selles mängus ongi luua tingimused, et kunstnik saaks keskenduda loomisele, mitte ettevaatlikule navigeerimisele ja sabas lohisemisele, vastasel juhul on tegemist kunsti mõiste sulgemise ja loomingulisust välistava nähtusega. Meil on vahendid, oskused, võrgustikud – ja see annab meile ka võimu. See tähendab, et meil on võimalus ja ka kohustus süsteemi mõjutada, mitte ainult sellele alluda.

A: Tõsiasi on lihtsalt see, et kui tahame ellu jääda, peab tulemus olema selge ja mõõdetav. Publikuarv, majanduslik jätkusuutlikkus ja nii edasi.

B: Me ju teame, et see on bullshit. Kultuuri väärtus või teose mõju selle kogejale ei saa olla numbrites mõõdetav. Miks me seda mängu siis kaasa mängime?

Akna tagant kostab vali signaalitamine. Mõlemad vaatavad välja ja üritavad aru saada, kes kellele tuututab. Vestlusesse tekib paus. B võtab esimese ja päris suure sõõmu. A ohkab, pühib silmanurgast rähmajäänukid ja sirutab käed lauale.

A: Mulle tundub, et te tegelete natukene utoopiaga. Olete te päriselt kunstnike soove kuulanud? Üks normaalne institutsioon ei saa pidevalt tujukate kunstnike pilli järgi tantsida. Ministeerium ei võtaks iial nende pakutud reaalsust tõsiselt ja see tähendaks, et peaksime enda olemust ja eksistentsi pidevalt ümber hindama ning end neile uuesti ja uuesti põhjendama. 

B: Aga kui enese pideva õigustamise ja olemasolu põhjendamise tööd ei tee meie, peab seda tegema kunstnik. Kunstnik, kellel on palju vähem võimu, vahendeid, energiat. Muidugi ei ole olemas kõikidele pooltele perfektset lahendust, aga seepärast peamegi olema pidevas dialoogis ja leidma võimaluse piires kompromisse. 

A: Ega institutsioon ei tähenda automaatselt mingit lõputult võimekat masinat. Sellise pideva dialoogi pidamine on jõhker töö. Me räägime ju reaalsetest inimestest ja nende töövõimest niigi alamakstud kultuuriväljal. Kes kogu selle töö kinni maksab, kui see ilmselgelt rahastajate otseseid huve ei teeni? Kui keskendume praegustes tingimustes parima võimalikuks tegemisele nõnda, et olemasolev raha jõuaks õigetesse kätesse, on sellest reaalsuses lihtsalt rohkem kasu. Pluss, stabiilsus. Nende reeglite järgi mängides saame pakkuda toimetamist stabiilsetes tingimustes. Kui kellegagi kogu aeg enda energia arvelt kana kitkume, ei ole ju ka kunstnikel stabiilseid võimalusi töötamiseks. 

B: Seda küll, et tööd on palju ja lihtne see ei ole. Siin ongi oluline küsida, mille eest seisame ja kuhu oma energia suuname. Kas seame siis eelisjärjekorda stabiilse, sooja ja maineka koha loomise ning töötame selle hoidmise nimel? Kas suuname oma olemasoleva energia sinna? 

A: Maine on ju oluline ka kunstnikule, kes meie heaks töötab. Ka tema saab oma osa sellest väärtusest ja kaalust, kui reklaamib, et meiega koostööd teeb, lisab selle oma CVsse ja nii edasi. Kui võetakse tõsiselt meid, võetakse tõsiselt ka meie kunstnikke. Ja see ei ole ju pahatahtlik. See on lihtsalt… struktuur.

B: Aga kui see struktuur hakkab dikteerima, milline kunst on õigustatud või sobib meie kuvandiga, siis kelle huvides me üldse tegutseme? Laiaulatuslike reklaamide ja asjalike CVde? Iseenda ja stabiilsuse per se? Kui nüüd päriselt mõelda, siis kes peaks määratlema, mis on kunst või mis on kunstis praegu oluline? Institutsioon, rahastaja või kunstnik? 

A: Taaskord, ideena on kõik tore, aga see ei ole realistlik!

B: See ei ole tõesti lihtne, aga keegi ju peab neid samme astuma. Muidugi tuleb osata mängida ka rahastajate mängu, aga kui me ei loo aega ega ruumi aruteluks, ei ehita me usaldust. Ja ilma usalduseta pole meie olemasolul üldse suuremat väärtust. Siis loome läbipaistmatu struktuuri, kus otsused on selged nende langetajatele, aga mitte neile, keda need puudutavad. Inimesed naeratavad ja noogutavad, numbrid on okeid, aga päriselt midagi sisulist ei toimu. Kvaliteet ei tule kiirustamisest. 

A: No aga otsuseid tulebki teha, muidu vajume lõputusse arutellu. Kui iga otsus nõuab konsensust, ei liigu midagi edasi. Vaja on efektiivsust.

B: Efektiivsust kelle jaoks? Kui inimesed ei tea, kuidas asjad käivad, kaob usaldus. Mis mõte on agendal, kui me ei anna häält nendele, kes on muidu kõnevõimetud ja keda see otsus kõige enam puudutab? Loeb protsess, mitte ainult tulemus. Kui kuulamine jääb vahele, jääb ka parim idee ainult fassaadiks. 

A: Kunstnik ei ole mingi imeloom, keda kätel kanda ja kelle iga soovi peab kuulda võtma. Ilma meieta ei saaks nad oma töid näidatagi. 

B: Ja kunstnik peab olema tänulik, eks? See on ohtlik mõtteviis. Meie ei tee neile teenet. Me oleme siin selleks, et neil oleks ruumi olla nemad ise, mitte sobituda brändiga. Kas siis „hea institutsioon” tähendab lihtsalt seda, kellele ei hakata vastu ja kelle struktuure vaikimisi järgitakse? 

Äkiline jahe tuuleiil paneb kohviku aknaklaasid klirisema. A ja B märkavad, et kumbki on juba mõnda aega külmast lõdisenud. Soe kohv on mõlemast tassist otsas, järel on vaid õnnetud jahtunud vahutupsud, kooki kohvi kõrvale ei söödudki. B hoiab enda ümbert kinni ja vaatab maha. A raputab pooleldi märkamatult pead.

A: Mul on kahju, et siin sedasi tülitseme. Me mõlemad teame, kui oluline ja väärtuslik see koostöö olla võiks.

B: Kindlasti. Ma arvan, et meil on üksteiselt väga palju õppida. Konflikt tekib ju tegelikult dialoogist, mida peaksime julgemalt ja tihedamini rakendama. Areneda ja muutuda saab siis, kui kriitikat ja avatud konflikti mitte karta. Eks meid kõiki on õpetatud oma silmakirjalikkust eitama, kuid kahjuks kindlustab eitamine ainult selle, et me ei süübi ega muuda oma mustreid. Meie oleme ka omamoodi silmakirjalikud, peame ju rahastajate ja kunstnike vahel teatavat topeltmängu mängima. Oluline on sellest teadlik olla, oma otsustes kahelda, hoida neid läbipaistvana ja pidada just selliseid dialooge.

A (endaette pomisedes): Vot kus tuli nüüd moraalijünger välja…

B teeskleb, et ei kuulnud A-d ja vaatab taas aknast välja. Õues on nüüd juba päris torm. Tundub nagu vähesed linnatänavaid ääristavad puud hoiaksid end elu eest juurtega maas kinni. Autod ei signaalita enam, vaid peatuvad ja lasevad vaestel jalakäijatel kiiresti üle tee lipsata, et kõik ikka tormi käest pakku saaksid. Kohvik on rahvast täis ja sisetemperatuur tõuseb paari kraadi võrra. A hõõrub taaskord silmi.

A: Tead… ma olen lihtsalt väga väsinud. Iga kord kui säärased küsimused üles tulevad, on tunne, nagu kraabiks küünega tellisseina sisse auku, üha uuesti ja uuesti. Iga arutelu on emotsionaalne maraton, mis viib meid lõpuks jälle samasse kohta: idealism kohtub eelarvereaga ja keegi peab alla vanduma. Kas see kõik peab tõesti alati nii raske olema?

B: Ma saan sinust aru. See väsitab ja vahel tundub, et kulutame end lihtsalt ära. Aga võib-olla see väsimus näitab, et on veel midagi, mille nimel pingutada. Saame selle jõu, mille nende raskustega genereerime, lõpuks üheskoos laiemasse maailma üle kanda ja nii muutubki maailm üha paremaks paigaks.

Kohvik on rahvast nii ääreni täis, et laua ümber on kogunenud publik. B vaatab kaugusesse ja võtab lonksu tühjast tassist. A nägu väljendab ilmselget segadust ja uskumatust. Keegi publikust köhatab.

A: Te olete vist ikka puhtromantik… Me ei ole ju ometi mingisugune poliitiline organisatsioon. 

B: No kuidas ei ole? Iga organisatsioon on poliitiline, iga tegu ja tegemata jätmine, sõna andmine ja selle ära võtmine väljendab poliitilist otsust. Meil on avalik agentsus.

A: Jajah, avalik agentsus ja mõjuväli ja võim ja kõik muu, eks ole, muidugi, muidugi… Igal juhul, ma saan aru, et jätkame koostööga?

B: Jaa, igal juhul!

A: Hästi. Integratsiooni Sihtasutuse rahastuse tähtaeg on homme, me paneme siis midagi kokku ja teie saatke palun kinnituskiri. 

B: Ah, juba homme? Siis vist ei jõua tõesti praegu ühegi kunstnikuga enne projektiplaani koostamist nõu pidada. No hästi, jõuan kontorisse ja teen kohe ära. Aitäh meeldiva vestluse eest, jätkame seda kindlasti, eks!

A noogutab ja naeratab viisakalt, mõlemad tõusevad ja suruvad kätt. End minekule seades meenub neile aga väljas valitsev torm, mis autota kultuuritöötaja liiklemist põrmugi ei soosi. Nad istuvad kohmetult tagasi. B väristab jalga ja niheleb toolil, A trummeldab sõrmedega vastu lauaplaati, tuul vihiseb, puud heitlevad, klaasid klirisevad. Lauda ümbritsev publik on ootusärev.

Liisbeth Horn alles õpib tormituultes ujuma.

kadi väli on animaator-illustraator, ema, uusmaakas.