Filmikriitikute suleproovi töödest kerkisid esile need n-ö inimlikumad ja originaalsemad tekstid, kus kelmikus ja isegi mõningased apsud mõjusid värskendavalt. Suurepäraseid ja lahedaid kirjutisi oli omajagu – leidus sotsiaalset tundlikkust, kriitikat, lusti ja huumorit.

Kui ma eelmise aasta filmikriitikute suleproovile teemat otsisin, uurisin ka filmivaldkonna inimestelt, millele võiks keskenduda. Kristiina Saar Elektriteatrist kirjutas, et mis oleks, kui võtaks teemasihiks „paremad ja halvemad tulevikud”, mis oli mullu ka kirjandusfestivali Prima Vista juhtlauseks. Toona jäi see fookus küll kõrvale, ent kui oli aeg seekordse konkursi mõtteid mõlgutama hakata, oli korraga selge, et paremad ja halvemad tulevikud – need utoopiad ja düstoopiad – on praegu möödapääsmatud. Ja nii see suleproovi teemaks saigi.

Tundub, et utoopiad ja düstoopiad kõnetasid, sest kokku laekus 33 tööd, millest valisime žüriiga välja kolm. Žüriisse kutsusin HÕFFi juhi Helmut Jänese, näitleja Maarja Johanna Mäe ja eelmise aasta suleproovi võitja Erkki Sven Margna. Filmide valik ja võttestik olid kirjud, ent keskmine tase oli üpris ühtlane. Käsitlemata ei jäänud ka näiteks „Blade Runner”, „Kellavärgiga apelsin” ja „1984”. Ühel hetkel hakkasime kahtlustama, et ehk on liialt ChatGPT abikätt kasutatud. Enamik töid olid korrektse keelekasutuse ja jälgitava struktuuriga, kuid puudu jäi mingi vimka. Nii kerkisidki selle ühtlase fooni seest esile need n-ö inimlikumad ja originaalsemad tekstid, kus kelmikus ja isegi mõningased apsud mõjusid värskendavalt. Suurepäraseid ja lahedaid kirjutisi oli omajagu – leidus sotsiaalset tundlikkust, kriitikat, lusti ja huumorit. Napilt jäi joone alla veel mitu väga tugevat teksti ja lohutan kõiki, kes esikolmikusse ei mahtunud: žüriitöö on üks kaunis arbitraarne asi. Arutatakse, vaieldakse, kaitstakse, antakse punkte – võib-olla iga žüriiliige ei ole sellise järjestusega nõus, ent selline sai lõpptulemus.

Tänavune võidutöö võlus žüriid läbitunnetatud tervikuga, kus tuleb hästi esile kirjutaja hääl, mis lugejat hellalt käekõrval kannab. Arvustus eristus teistest sellega, et pealiskaudsel vaatlusel ei olnud tekst ja filmivalik eriti teemakohased, ent hoolikalt lugedes sai selgeks, et see on praeguse pisut düstoopilise aja kommentaar, riivamisi kriitika. Aina tehislikumas maailmas – kui rääkida kas või üha suuremast Botoxi kogusest nägudes või intiimsusest inimeste ja juturobotite vahel – võib filmis ja arvustuses käsitletud inimlikkus muutuda… haruldaseks.

Kolm võidutööd hakkasid huvitavalt kokku kõlama. Ühelt poolt vist saamegi kaitsta end düstoopiate eest inimlikkuse ja autentse hoole, kortsuvate ja vananevate kehade austamisega. Või siis hoopis sekkudes, nagu sedastab teise koha pälvinud teksti lõpulause (väike spoiler!): „[K]ui akna taga on düstoopia, mis mängib utoopiat, tuleb kaamera haarata ja filmida.”

Täname kõiki, kes filmikriitikute suleproovil osalesid! Oli põnev teie arvustusi lugeda ja kaasa mõelda, kirjutage kindlasti edasi! Suur tänu ka tänavusele žüriile – töid oli palju ja valikut teha ei olnud kerge. Läkitan oma tänusõnad ka Eesti Filmi Instituudile, Kino Sõprusele, Elektriteatrile ja PÖFFile, kes auhindadega õla alla panid. Eraldi tänukummardus Kultuurkapitalile, kes konkursi korraldamist toetas. 

Helena Aadli, žürii esinaine

I KOHT

Inimlikkuse hindamisest

Dokumentaalfilm „Järelnoppijad” (Prantsusmaa, 2000), 82 min. Režissöör ja stsenarist Agnès Varda. 

Juuli Teder  

If you love a soul more than fame and gold…

(Penny & The Quarters „You and Me”)

Üle kõige maailmas armastan ma inimlikke inimesi. Inimesi, kellest lihtsalt õhkub seda inimlikkust, mida on raske defineerida, aga kerge ära tunda. Seetõttu on mul olnud juba pikemat aega tungiv soov rääkida Agnès Vardast ja tema dokfilmist „Järelnoppijad”, mida Eesti publikul oli võimalus möödunud sügisel Varda retrospektiivi osana ka näha.

Oma tuntuimas dokfilmis võtab Varda lähtepunktiks niinimetatud järelnoppijad ehk inimesed, kes kas sotsiaalmajanduslikel, eetilistel või kolmandatel põhjustel nopivad pärast ametlikku saagikoristust põldudele ja viljaaedadesse jäetud saaki. Enam kui miski muu kõnetab mind aga just selle filmi pealkiri, mille võtmenüanss on eestikeelses tõlkes paraku kaduma läinud. Originaali pealkiri „Les Glaneurs et la Glaneuse” tähendab nimelt otsetõlkes „Järelnoppijad ja järelnoppija” või siis ingliskeelsest pealkirjast („The Gleaners and I”) lähtudes „Järelnoppijad ja mina”. Pealkirja teine pool on vähemalt sama oluline kui esimene ja määrab ära filmi inimliku olemuse.

Varda ise – see „mina” – positsioneerib end oma filmis noppijana selle ülekantud tähenduses: see, mida ta kaameraga teeb, on sisuliselt inimeste, kohtade, teadmiste, mälestuste noppimine. Noppimist väärib nii mõnigi asi. Näiteks mees, kellele Varda on pühendanud oma filmi viimase kümnendiku – alati pärast hommikust turgu oma suure kotiga kohal ja ilma igasuguse valehäbita seal järele jäänud toitu söömas.

Ühel päeval, kui ta parasjagu [paljast] peterselli sõi, läksin tema juurde.

– Kas te sööte sageli peterselli?

– Aeg-ajalt ikka. See on täis C- ja E-vitamiini, beetakaroteeni, tsinki, magneesiumit. Petersell on võrratu.

Tema vastus hämmastas mind.

Noppimist väärivad ka põllule mahajäetud südamekujulised kartulid. Jaa, inimene leiab enese eelkõige teises… Tänu teistele joonistub iseenda portree. Leida see keegi või miski väljastpoolt ennast, teema väljastpoolt ennast ja jõuda seeläbi endani. Inimeseks olemise poeetika.

Varda ütleb selle ühel hetkel oma filmis ka ise välja: „See ongi selle projekti eesmärk: filmida ühe käega oma teist kätt. […] Alati on tegu autoportreega.”

Siinkohal liigub mõte kirjanduse radadele, mu absoluutsele lemmikule Michel de Montaigne’ile, kes lõpetab oma „Esseede” eessõna sõnadega: „Seega, lugeja, ma olen ise oma raamatu aine: sul pole mingit põhjust kulutada oma vaba aega nii labase ja tühise asja peale. Niisiis, jumalaga.”[1] Iroonia peitub siin tõsiasjas, et just selles ju asi ongi, just see mind kui lugejat, mind kui vaatajat köidabki. Ma ei jäta jumalaga, vastupidi, ma jälgin sinu inimeseks olemise katsetusi suurima heldimuse ja äratundmisega. Enesekohase lähenemisega meenutavad nii Montaigne kui ka Varda meile, et just me enesetundmise sügavusest tuleneb mõõdupuu, millega mõõdame end ümbritsevat.

Ka see, kui Varda filmib oma vana kortsunud kätt, milles ta enam iseennast ära ei tunne ja mis meenutab talle aja halastamatut kulgu, on „oma meelelises konkreetsuses [filmi] moraalse ja vaimse sisuga nii tihedasti kokku sulanud, et mõttetu oleks püüda neid [kahte teemat – järelnoppimist ja keha füüsilist vananemist –] lahus hoida”[2]. Sest millest mõlemad räägivad? Ikka inimeseks olemisest, inimlikkusest. Kas ei ole see mitte üks suurimaid inimlikkuse žeste – lasta vaatajal läbi ekraani peaaegu et puudutada oma kortsudesse uppunud nahka? Kui me vaid oskaks seda rohkem hinnata.

[1] de Montaigne, M. 2013. Esseid, lk 7. EKSA.

[2] Auerbach, E. 2012. Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses, lk 375. Ilmamaa.

Juuli Teder on Tartu Ülikooli kirjandusteaduse magistrant.

II KOHT

Utopistlik sotsialism kümnerublases kapsasupis 

Dokumentaalfilm „…ja supp on valmis õigel ajal” (Eesti, 1983), 21 min. Režissöör ja stsenarist Valeria Anderson-Käsper. 

Margaret Tilk

Tuntud nõukogude kroonikafilmide looja Valeria Anderson-Käsperi (1932–2023) lühidokumentaal „…ja supp on valmis õigel ajal” elab kaasa ühe töölissöökla päeva kulgemisele Nõukogude okupatsiooni all olevas Eestis. Film kujutab utopistlikku sotsialismi, nihestades seda siiski veidi kirglikust hoolest sündiva huumori ja ühiskonnakriitilisusega. Seega on film märkimisväärne möödaastumine nõukogude kroonikafilmide ämbrist, kus kaadris olev ja kaadritagune maailm reeglina ei ühtinud. Filmi kangelaslikud staarid eesotsas Elektrik-Vetelpäästja (Arvo Maasing), Söökla Juhataja (Mare Reiners) ja Kaubatundjaga (Anfissa Belohvostova) ei ole stalinistlikult optimistlikud läbi raskuste ilusa tuleviku poole pöördujad, vaid töötajad, kes hoolitsevad oma taktiilse maailma eest – selle eest, et supp saaks päeva jooksul valmis ja jutud räägitud.

Riho Västrik[1] on argumenteerinud, et kuigi Anderson loob nõukogude filmile omaselt kangelaskujusid, on ta selles samas ebatavaliselt ühiskonnakriitiline. Kuigi Västrik pidas ühiskonnakriitilisuse all silmas kriitilisust valitseva režiimi suhtes, jääb 2020ndate keskpaigas silma just kangelaste suhestumine hoole temaatikaga. Institutsionaliseeritud hooletööle on omane ajaga tekkiv emotsioonide tuimenemine, mis on kordusel põhinevas töös ellujäämismehhanism. Anderson aga rõhutab tangomuusika saatel hooletöös peituvat kirglikkust ja selles kirglikkuses paiknevat koomilisust. Süsteemis, kus hooletöö tegemine on muudetud peaaegu võimatuks ning hooldajad ja hoole saajad teavad, et kõrgemal tasandil neist ei hoolita, töötavad kõik utopistlikule sotsialismile omaselt ühiselt selle nimel, et hool jõuaks hooldatavani.

See on aga kurioosset sorti kirglikkus, mida paljastab juba ühe tegelase, Elektrik-Vetelpäästja nimetus. Osava monteerimise tulemusel jääb nimelt mulje, et vetelpäästja saabub tööle, kinnitab Andersonile, et nüüd hakkab ta agaralt valvama, moondub aga peatselt elektrikuks ja alles päeva lõpus naaseb vetelpäästja karakterisse, et töölt koju suunduda. Kiiresti vahetuvate kaadrite möllus peab Anderson dokumenteeritud nõukogude inimeste usutavusega aga kõvasti tööd tegema. Selleks et karakteri taga oleks näha ka inimest, on Anderson loobunud oma varasemate filmide meeshäälsest diktoritekstist – jumala häälest – ja liigub sarnaselt Agnès Vardaga kaamera tagant kaamera ette ja siis jälle kõrvale, olles seeläbi oma vaadeldavate suhtes ühel hetkel toetav ja järgmisel kriitiline.

Filmi antikangelasteks on söökla masinad, millega inimkangelased suure hoolega võitlevad. 40 aastat tagasi ei olnud masinate agentsus ja võimekus veel meile vastav, vaid nad olid nõrgemad, kelle eest tuleb hoolt kanda. Seega on masinad filmis nähtavamad ja tegelastena rohkem kohal, sest need ei ole automatiseeritud piirini, kus me ei taju enam, et elame nendega koos. Eriti märgatavaks teeb masinad nende ainitine purunemine ja juba tehasest tulles katkine olek. Heidegger ja haamer – alles siis, kui asi läheb katki, saame aru selle olemasolust ja olemusest.  

Filmi „…ja supp on valmis õigel ajal” iseloomustavad agnèsvardalik huumor, tegelaste utopistlik kangelaslikkus ja argine isiklikkus. Seeläbi tõestab Anderson, et Nõukogude Liidus – kus sotsialistlik ühiskonnamudel esitles ennast pidevalt ja vastuoluliselt ühtaegu kõige autentsema ja kõige utoopilisemana[2] – on ühiskonnakriitilise utoopia-düstoopia loomisel parimaks vormiks dokumentaalfilm. Ehk kui akna taga on düstoopia, mis mängib utoopiat, tuleb kaamera haarata ja filmida. 

[1] Västrik, R. 2017. Heroes and Social Criticism in the Works of Valeria Anderson. – Baltic Screen Media Review, nr 6, lk 4−27.  

[2] Kunst, B. 2003. Politics of Affection and Uneasiness.  

Margaret Tilk on kunstnik-uurija ja international babe.

III KOHT

Tehislik armastus – utoopia või düstoopia? 

Mängufilm „Temake” (Ameerika Ühendriigid, 2013), 125 min. Režissöör ja stsenarist Spike Jonze. Osades Joaquin Phoenix, Scarlett Johansson, Amy Adams, Rooney Mara, Olivia Wilde ja Chris Pratt.

Hendrik Lõhmus 

Kui keegi mainib sõna „düstoopia”, kerkib ilmselt esimesena silme ette kujutlus maailmast kuskil kaugel tulevikus, kus enamik maast on kliimasoojenemise või globaalse viiruse tõttu elamiskõlbmatuks muutunud ning inimesed võitlevad iga päev elu ja surma peale. Või kujutatakse ette ühiskonda, kus valitseb totalitaarne riigisüsteem ning inimesed elavad oma elu tsensuuri ahelais. Spike Jonze’i esteetiliselt lummav ning pastelseid toone täis „Temake” (2013) ei ole ilmselt esimene linateos, mis seda sõna kuuldes pähe tuleb. 

Theodore Twombly (Joaquin Phoenix) on üksildane kirjanik, kes töötab firmas, mis spetsialiseerub käsitsi kirjutatud südamlikele kirjadele. Puhtalt uudishimust ostab Theodore ühel päeval endale uue tarkvara, mida reklaamitakse kui esimest eneseteadlikku operatsioonisüsteemi. Valides süsteemile naishääle (Scarlett Johansson), armub parasjagu lahutusest toibuv Theodore silmapilkselt Samanthasse (nimi, mille süsteem endale sekundiga annab, olles esmalt lugenud läbi terve parimate nimede raamatu). 

Kui rääkida düstoopiatest ja utoopiatest, on „Temake” täiuslik kandidaat, sest tänu õrnalt ulmelisele käsitlusele saab selle paigutada vabalt mõlemasse kategooriasse  sõltuvalt sellest, kas operatsioonisüsteemi armumine tundub vaataja jaoks kui ühiskonna allakäik või tulevikulootus. Kui filmi ilmumise ajal võis tegevus toimuda veel lähitulevikus, siis nüüdseks on see tulevik juba käega katsutav. Kümme aastat tagasi olid chatbot’id alles algelised ning nende häälefunktsioonid ilmeksimatult robustsed, kuid nüüd on raske aru saada, kas TikToki või reels’i teksti loeb inimene või masin. 

Jonze’i draama muudab mõjuvaks selle vaoshoitus. Vastupidi teistele tehisintellekti puudutavatele filmidele (maailmakuulus „2001: Kosmoseodüsseia”, „Ex Machina” jt) puudub selles filmis paanika. Samantha ei mõju kunagi ähvardavalt ega maailmalõppu kuulutavalt, vaid inimlikult. Oma olemuselt on „Temake” armastusfilm ja seda kõige ehedamas tähenduses, sest armastus ei sünni esimesest silmapilgust, vaid esimesest vestlusest. Kordagi ei seata kahtluse alla, kas armastus inimese ja masina vahel on (eba)normaalne, vaid seda lahatakse algusest peale hellalt. Kuigi pea terve film on ehitatud üles dialoogile kahe tegelase vahel, kellest ühte me ainult kuuleme, mõjub see üdini inimlikult. 

Ometi peitub pealtnäha ilusa fassaadi taga ka hulgaliselt probleeme. Midagi peab ometi olema valesti ühiskonnas, kus inimesed tunnevad ennast nii üksikuna, et armuvad operatsioonisüsteemi. Ainuüksi Eestis on depressiooni risk neljandikul ja ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul.[1] Metsik individuaalsuse rõhutamine tähendab seda, et inimeste elud on üha enesekesksemad, samal ajal aga hävivad vaimne tervis ja üldine heaolu. Kas ChatGPT võiks lisaks meie esseede kirjutamisele aidata meil tunda end vähem üksikuna? „Temakese” vastus tundub olevat jaatav, kuni tehisintellektil säilib autonoomsus ja vaba valik, kas osaleda suhtes või mitte. Võiksime ju väärida utoopiat, kus igasugused suhtevormid on lubatud ja kus meil on alati käepärast võimalus tunda end vähem üksikuna. Kuid kummitama jääb pigem düstoopia, sest kas oleme tõesti suutnud maailmast niivõrd võõranduda, et peame muutma tehislikuks isegi armastuse?

[1] Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring. Lõpparuanne. Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, 2022.

Hendrik Lõhmus sai äsja bakalaureusekraadi inglise keeles ja kirjanduses. Vaba aega sisustab ta võimalikult paljude raamatute ja filmidega. Tema tulevikuplaan on saada õpetajaks.