1975. aastal valminud Jäneda õppekeskuses toimub sel suvel uus festival KiKuMu, mis, nagu lühend isegi aimata laseb, ühendab kino, kunsti ja muusika. Festivali ellukutsumise taga seisab õppekeskuse uus omanik, kunstigalerii, kino ja mitmete äridega seotud elukutseline rööprähkleja Indrek Kasela. Seetõttu oligi põhjust uurida, mis on täpsemad plaanid Tapa vallas asuva modernistliku kompleksiga.

Miks sa Jäneda kompleksi üldse ostsid?

Arhitektuuriliselt on see Valve Pormeistri projekteeritud kompleks üks huvitavaimaid 60–70ndate modernismi näiteid Eestis. Nõukogude ajal ehitatud avalike hoonete üks n-ö tippe. Enamik selle ajastu arhitektuuripärandist on ju hingusele läinud, vaatame kas või Linnahalli. Nõukogudeaegsel arhitektuuril on justkui küljes mingi stigma, seda ei väärtustata eriti, kui lauluväljak või Lillepaviljon välja jätta. Lisaks sellele tundus mulle, et kuigi Eestis on kõikvõimalikke residentuure, kus eskapismi harjutada, siis Mutant Disco põlvkonnast „punkar × pankur” tulnuna tahaksin näha taas kohti, kus kujundlikult öeldes iduettevõtja ja kunstnik saaksid üksteisega kohtuda. Seda ma taotlen ka juulis toimuva KiKuMu festivaliga – üritan tuua erinevaid inimesi ühe katuse alla. Omaette olen nimetanud Jänedat ka noorte Viinistuks. Enamik kunstiteoseid, mis kunstimuuseumidesse ei mahu, lähevad kuskile keldrisooja istuma. Jänedale võiks aga luua alates taasiseseisvumisest tekkinud oluliste kunstivoolude ja -rühmituste minimajamuuseumid. Ehk siis praegu elavate kunstnike teostele, sest maja on pea 3000 ruutmeetrit suur. 

Aga lisaks sellele ka stuudiod, sest ega peale ARSi ja Põhjala kompleksi kuskil eriti pindasid ei ole. Äkki keegi tahab Jänedale näiteks helistuudio teha?

Mutant Disco põlvkonnast „punkar × pankur” tulnuna tahaksin näha taas kohti, kus kujundlikult öeldes iduettevõtja ja kunstnik saaksid üksteisega kohtuda.

Arendatavas Krulli kvartalis hakatakse ka Kasvuhoone-nimelist keskust ehitama, mida reklaamitakse start-up’i ja kunsti ristumispaigana ning mis peaks uusi tulevikuvisioone sünnitama.

Kui nad mu käest nõu küsisid, siis ütlesin kohe, et tehke sellest rahvusvaheline küla, tooge uusi inimesi juurde. Kui Tallinn tahab ikkagi pealinn olla, siis meil võiks ju olla ka oma Hiinalinn ja Korealinn jne. See lisab värvi. Eesti välismaalastest elanikud ei ole enamasti põgenikud. Nad on suuresti inimesed, kes on vabatahtlikult siia tulnud, ja see on väga tore, et nad siin omi asju teevad.

Palju seal 3000 ruutmeetril üldse eri ruume on?

Ausalt öeldes ma pole kokku lugenud, aga kuna see on endine õppehoone, siis kunsti eksponeerimiseks on see üsna ideaalne. Pormeister kavandas ta sedasi, et ruumidesse langeb akendest murtud valgus ja kogu kompleks on väga osavalt disainitud. Esimene korrus on praegu kasutatav, teine on osaliselt kasutatav ja kuna kolmandal hoidis riik 20 aastat mingeid mappe ja arvuteid, siis see vajab kapitaalremonti.

Mida Jäneda visioon ette näeb? Kas sellest saab isemajandav keskus või peab avalik raha õla alla panema?

Kui Euroopa Liit on nii lahke ja toetab selle renoveerimist, siis see oleks muidugi õudselt tore. Aga kui juba mainitud Krulli on lõppude lõpuks ikkagi tehnoloogiaettevõtetele suunatud projekt, siis Jäneda sellisel kujul mitte. Aga mul on hea meel, et Krulliga rajatakse Tallinnasse lõpuks sisu, mitte lihtsalt ruutmeetreid. Minu eesmärk pole saada põrandale parimat marmorit ega seina imetapeeti. Tähtis on, et linnast eemal oleks mingi koht või töökeskkond, kus saab vajaduse korral nii koodi kirjutada kui ka kultuuri teha, ja äkki need inimesed saavad kohvikus omavahel kokku. Heaks näiteks on esimene asi, mille me seal tegime, kuid millest me tavaliselt eriti palju ei räägi, ehk Eesti suurim kaitsetööstuse häkaton. 300 inimest tulid sinna kokku ning ehitasid droone ja roboteid. Seejärel toimus seal Urmas Sisaski mälestuskontsert, nüüd tuleb festival jne. Ega mina ei tea, mis sealt lõpuks välja tulema hakkab, minu asi on pakkuda platvormi. Näen juba praegu, kuidas mingid inimesed leiavad selle ise üles, hipsterid ja pankurid. Kino Sõprusega oli alguses samamoodi: tegime uksed lahti ja kes tahtis tulla, sai tulla – e-spordist stand-up’ini. Kui Krullis on Kasvuhoone, siis meil on selline pesa, kust saab välja lennata ja loodetavasti üsna eri suundadesse. Järgmine kord, kui seal kaitsetööstuse häkaton toimub, tahaksin, et seintel oleksid juba maalid, et viia kokku neid, kes muidu eriti kokku ei puutu. Kui võtta Steve Jobs, siis tema suhtlusringkond koosnes ju enamjaolt loomeinimestest ja veidrikest, mitte pankuritest ja advokaatidest. Mitte et pankurites ja advokaatides midagi negatiivset oleks. 

Kui äärealad ära kaovad, siis alles jääb ainult üks EDM ja kaubamajakunst.

Juulis toimuv kolmepäevane festival KiKuMu on siis teatavas mõttes selline suure pauguga tutvustuspidu, kutsub inimesed kohale. Lisaks on festivali programmitoimkond ju (Mägede) Hääle ja (Sõru) Saundi orbudekodu.

No vot, üks põhjus oligi see, et kõik väikesed festivalid, kus tegelikult asjad sündisid, kadusid ära. Ma nii-öelda korjasin need kodutud kõik kokku. Hääl ja Saund olid mingis mõttes teerajajad, aga nad ei jõudnud laia publiku ette. Samamoodi jäi Vilsandi Trance sel aastal ära. Minu lemmikfestivale ei ole enam. Ja ma näen selles suurt ohtu, et meil toimub keskpärasuse võidukäik, mida pakendatakse mingiks kultuuriks, kus produktsioon on tähtsam kui sisu. Kõik on muutumas üheks suureks „Maskis lauljaks”. Olulised uued asjad sünnivad ja on alati sündinud äärealadel. Aga kui need äärealad ära kaovad, siis alles jääb ainult üks EDM ja kaubamajakunst. Või oksjonikunst, mille puhul on ainus oluline küsimus, kui palju miski maksab. Need on tendentsid, mille vastu ma võitlen. Seepärast meie festivalil ongi kõike techno’st džässini. Tuled techno’t kuulama, aga siis kuuled midagi muud ka, tekivad teised kokkupuutepunktid.  

Kas sulle tundub, et see uus festival on juba inimeste teadvusesse jõudnud?

Just vaatasin, et USAst on rohkem pileteid ostetud kui Tartust. Rahvusvahelisus loeb!

Te ei ole eriti kaugel ka Tapa sõjaväelinnakust, kus on ju väga rahvusvaheline kontingent. Milline on üldse teie suhe kohaliku omavalitsusega? See võib ju korraldajatele üsna hardcore olla mõnikord.

Saame Tapa vallaga väga hästi läbi, supertüübid. Fun fact: Tapa vallas on valdade võrdluses kõige rohkem välismaalasi – needsamad sõjaväelased. Oleme ka Sõpruses sõjaväelastele seansse teinud ja see on ühtlasi osa laiemast poliitikast, et tahan, et inimesed, kes siin meie NATO heidutust toetavad, näeksid midagi muud ka peale soode ja metsade. Lisaks sellele tuleb Tallinnast väljaspool samuti asju korraldada. Tallinnas ma ei näe mingit puudujääki, aga mujal on see selgelt olemas, isegi kui Aegviidu ja Tapa on muutumas peaaegu et Tallinna eeslinnadeks.

Lisainfot leiad KiKuMu kodulehelt