Ziinid (ingl zine’id) pole lihtsalt isevalmistatud väiketrükised, need on ka sõltumatud, alternatiivsed, kaootilised, mitmekülgsed, värskendavad, vabastavad… Neid teevad kväärid, pungid, aktivistid, kunstnikud, õpetajad, muusikud, käsitööhuvilised jpt. Mis on nende võlu ja mis vajadust need täidavad tegijate ja lugejate ning kogukondade jaoks?

„Ziinid on tohutult mitmekülgsed. See on imeline. Nad võivad vahendada 9-aastase jalkafännist poisikese või 42-aastase koduse ema mõtteid. Või teismelise vähihaige. Ma ei tea ühtki teist meediumi, mis seda võimaldaks. Jah, te võite öelda, et on TikTok ja YouTube, aga… aaarghhh!” (Thalia, üks paljudest ziinientusiastidest)

Jah… Ka mulle tohutult meeldivad ziinid. Need on väikesed isetehtud vihikud, mis varieeruvad suuruse ja sisu, tehnika ja viimistlusastme poolest. Miski neis pakub mulle tohutut rahuldust. Ma ei mäleta, millal esimest korda ziini käes hoidsin, aga see võis olla ammu, keskkooliajal või varemgi. On kohe selge, et need erinevad teistest trükistest. Ziin lausa hüüab, et see on isetehtud, mitteametlik ning peidab potentsiaalselt midagi erutavat ja alternatiivset. Ziin mängib konventsionaalse vormiga. Oleme harjunud ajakirjade ja raamatute, infovoldikute, brošüüride ja kliendilehtedega, mis on toimetatud, saanud külge kaubamärgid, reguleeritud vormielemendid ja ühtlase küljenduse.

Ziinid seevastu on suvalisemad. On naljakas, et eesti keeles pole sõnale „zine” (inglise keeles pärineb see sõnast „fanzine”, mis omakorda sulatas kokku sõnad „fan” ja „magazine”) juurdunud vastet. Läbi käivad „vihik”, „lehik”, „leht” või selgitavad liitnimetused, nagu „zine-raamatuke”, „odav väiketrükis”, „väikse tiraažiga isetehtud ajakiri” vms. Loetavuse huvides kasutan oma tekstis kirjapilti „ziin”. Kõnekeeles kerkivad esile eri hääldusviisid: ziin, zain, zine ja siin. Kui ziinid vähegi ametlikumas olukorras, nt esitlusel või töötoa kirjelduses, teemaks tulevad, peetakse vajalikuks lisada selgitustekst „mis on zine”, sest endiselt on valdav tunne, et laiem avalikkus ei tea. Lisaks on ziinid vägagi eripalgelised ja inimesel, kes nendega harva kokku puutub, võib olla keeruline tabada neis peituvat ühisjoont.

Isiklik ja kollektiivne vaimustus

Arvan, et minu esimene ziinilaadne toode sündis millalgi lasteaias, kui joonistasin raamatu Disney loomadest. Sellele järgnes raamatuke „Väike jänku imiteerib teisi” jänesest, kes on igal leheküljel erineva riietusega. Kirjutan sellest, teadvustamaks, et tõenäoliselt oleme me kõik kord raamatu- või ajakirjaformaadiga mänginud. Sealt on ziini tegemiseni juba üsna lühike samm: vaja on vihikut paljundada ja see ringlusesse saata. Olen teinud ziine töötubades ja üksi kodus, olen vormistanud ziiniks oma seminaritöid ülikoolis ja kogukondliku platvormi The Daylight Project tutvustuse. Ometi tunnen, et olen ziiniskeenest natuke kaugeks jäänud. Või ehk on kaugeks jäänud hoopis ziiniskeene ise? Jäänud kaugeks meile kõigile siin Eestis. Ziinide tegemise ja levitamise ümber koonduvat kogukonda on praegu kergem tunnetada välismaal, reeglina linnades, kus on tugevam alternatiivskeene. 2019. aastal sattusin Ljubljana kesklinnas endisele kalaturule, kus pesitseb praegu ziinigalerii ja -raamatukogu DobraVaga. Seal – kalalettidesse tehtud vitriinides – nägin esimest korda koos nii palju ziine ja olin tunnistajaks neid ümbritsevale kollektiivsele vaimustusele.

Ziin lausa hüüab, et see on isetehtud, mitteametlik ning peidab potentsiaalselt midagi erutavat ja alternatiivset.

Eestis olen kohanud ziine tänavaraamatukogudes ja bussijaamade raamaturiiulites. Kunstiakadeemias ja Burger Boxis. Ajuokse keldripoes Aparaaditehases. Müürilille täikal ja kunstilaatadel. Ziini pistab keegi sulle juhuslikult pihku, ütleb, et vaata, kui tore asi. Tavaliselt mõnes väikeses raamatupoes, kus on ka kohvik, valik raamatuid, postkaardid, plakatid, plaadid. Saad aru, et pood toetab kunstnikke, on kogukondliku ja/või poliitilise suunitlusega. Aga kui nüüd järele mõelda, siis see oli vist ikka Budapestis või Riias või Helsingis. Eestis napib selliseid poode – kogukondliku või poliitilise suunitlusega nn kolmandaid ruume üleüldiselt. Eesti ziinimaastik on niisiis kaardistamata ja salapärane, ühtaegu hajali ja üllatusi täis.

Ziinimeistrite maailm

Sain artiklit kirjutades kokku Ennu, Pragi, Mihkli ja Thaliaga. Rääkisin põgusalt ka Saara, Susa ja Christianaga. Nad kõik on teinud, kogunud ja jaganud ziine. Rääkisime, miks ja kuidas neid teha, ja sellest, mis peitub ziinipraktika taga. Nende kogemuste ja ziinikogude kaudu avanes sissevaade mitte ainult loomingulisse praktikasse, vaid kogukondlikesse ruumidesse, subkultuuridesse ja sõpruskondadesse. Rääkisime, millega tegelevad kväärid, pungid, aktivistid, kunstnikud, õpetajad, muusikud ja käsitööhuvilised, Peemoti keskus ja Ajuokse Avangaar Tartus, sotsiaalkeskus Ülase12 ja The Daylight Project Tallinnas…

Minu eesmärk pole lõplikult purki panna, mis on ziin, kaardistada ära Eesti ziiniskeenet või pakkuda õpetust ziinide tegemiseks. Näen ziinide taga maailmatunnetust ja seisukohavõttu, mille kaudu läheneda üldisemalt elule ja ühiskonnale. Püüan avada meie vestluste kaudu ziinide tee-ise-mentaliteeti, mille vormivabadus ja autonoomsus võimaldab liikuda uute koostegemise ja -olemise viisideni.

Tee-ise-teadmised

Ziine saab kasutada kõikvõimalikes kontekstides. Haridustöötajana on Thalia loonud ziine näiteks lastega klassiruumis. Ta pistab mulle pihku pataka värskelt koolitunnis valmistatud raamatukesi. Need on kaheksa-aastaste laste lood kassidest, „Minecrafti” tegelastest ja kõrgust hüppavatest ponidest. Minu lemmik räägib Pirita rannas kasvavast seenest, mille sööb ära haikala. Koolis on ziine siiski keeruline luua, leiab Thalia. Selles hierarhilises süsteemis pole loomisprotsess piisavalt vaba ja laste loovus on katastroofilises seisus. Sarnased murekohad on ka kõrghariduses. Akadeemias tekib vajadus järgida ziinides ametlikku viitamissüsteemi ja raske on öelda lahti vormistusreeglitest.

Tõenäoliselt oleme me kõik kord raamatu- või ajakirjaformaadiga mänginud. Sealt on ziini tegemiseni juba üsna lühike samm.

Ziinid sobivad aga suurepäraselt mitteametlikuks kogukonnahariduseks. Pragi on teinud kaks ziini veganluse teemal. „Ühes on retseptid, teine räägib eetikast ja sellest, miks hakata veganiks. See on miski, mida ma tahan jagada, ja niimoodi ziiniformaadis on see väga lihtne.” Tema ziiniraamatukogust leian ka õpetusi, kuidas teha seemnepomme ja plakatiliimi. Teabeziinid on levinud just pungi- ja anarhistlikes ringkondades. „Tee-ise-põhimõte nõuab, et teeksime kogu töö ise, sest see, kes teeb töö meie eest, tahab tõenäoliselt meile mingil moel käru keerata,” sõnastab Seth Kahn-Egan[1] ühe pungi maailmavaate alustala. Ise teadmiste jagamine ja oskuste omandamine pakub autonoomiat. „Ziinid annavad võimaluse väljendada oma arvamust ja levitada informatsiooni, kui sul pole palju raha. Suurepärane tööriist,” leiab Enn.

Tee iseendale

Samas ei teki ziini väärtus vaid paljundamise ja info levitamise kaudu. Thalia jutustab mulle loo II maailmasõja aegsest Hollandist[2]. End natsivõimu eest varjanud Curt Bloch üllitas peidus olles 95 kollaažitehnikas ziini – kõik täis kriitikat ja satiiri fašistliku võimu suunal. Nendel ziinidel oli lugejaid heal juhul kuus, mõnel vaid üks – naine, kelle korteris Bloch end varjas. Tema tütar leidis need vihikud alles aastakümneid hiljem. Oli selge, et mees lõi ziine peaasjalikult iseendale, et säilitada väljakannatamatutes oludes selget mõistust. „See on suurepärane näide individuaalsest vastuhakust fašistlikule korrale. Ja sellest, et kõik ei pea olema funktsionaalne või eesmärgipärane. Me võime lihtsalt olla ja luua,” lõpetab Thalia jutu.

Ziiniformaat võimaldab ka enda jaoks keerulisi küsimusi ja tundeid läbi töötada. Näiteks Pragi on teinud ziini oma nikotiinisõltuvuse ületamisest. Masha Kanatova (alias Lambaliha) koomiksiziin „Juhmard”, mille leidsin Peemoti keskuse raamaturiiulist, on autobiograafiline lugu vägivaldsetest peresuhetest. Olen näinud ziine kväärikogemusest ja läbipõlemisest, võitlusest normide ja eksistentsiaalsete küsimustega. Oma isiklike lugude ringlusesse paiskamisel on suur väärtus. „Mulle meeldib, et ziinid on isiklikud, nad pole näotud. Ma tean, et tegu on subjektiivse materjaliga, ja ma loen neid vastava suhtumisega. See on väga värskendav,” leiab Thalia.

„Ziinid annavad võimaluse väljendada oma arvamust ja levitada informatsiooni, kui sul pole palju raha. Suurepärane tööriist.” – Enn

Tee-ise-kogukond

Ziinid sünnivad kogukondlikus kontekstis ning nende ringlus ja loomisprotsess tekitab grupisiseseid sidemeid. „Olen oma „MÜRA” ziiniga üsna kitsi. Ma ei soovi, et see jõuaks kogukonnast välja. Muidu mingid suvainimesed vaatavad nagu loomaaeda,” ütleb Mihkel, kes on arhiveerinud „MÜRA” ziiniga tänapäeva punkrokiskeenet. „Olen siiamaani väga huvitatud vanast eesti pungist, aga ma ei tea, kuidas nad omavahel rääkisid, kuidas nende argielu käis. Mõtlesin, et ma ei taha, et see ära kaoks, tolle aja naljad ja… See on kõige ilusam asi.” Pungiziini „Feministlik jama” peamine idee oli samuti kogukondlik: julgustada noori naisi punkmuusikat tegema. „Kõik bändid skeenes on full mehed. Tahtsime tutvustada seda võimalust naistele. Tartus on nüüd üks naistebänd. Ja Lätis on ka üks,” räägib Pragi, üks ziini koostajatest. Ükskõik mispidi vaadata, väike aktivismipisik on alatasa ziinidesse peidetud. 

Okei, aga kui rääkida eneseväljendusest, kogukonna tugevdamisest, alternatiivsetest info levitamise viisidest ja aktivismist, tekib küsimus, kas neid funktsioone ei täida tänapäeval edukalt digitaalsed platvormid. Ziinid on materiaalsed objektid ja selles peitub nende olemus. Ziine võib luua digitaalsete vahenditega, neid võib netist alla laadida ja jagada, ent päriselt ellu ärkab see meedium alles pärast väljaprintimist. Mis hoiab inimesi tänapäeval analoogformaadi küljes, kui praktiline vajadus selleks puudub? Teisi kuulates mõistan, et vastus on juba minus eneses olemas.

„Internet on tegelikult ebamugav koht,” tõdeb Enn. „See ei ole neutraalne keskkond, vaid parempoolsusse kalduv paik, mis kuulub paarile suurkorporatsioonile. Mul on tunne, et inimesed huvituvad järjest rohkem füüsilistest asjadest. Ziinidega on samamoodi. Kui see on väljaprinditud ja hoiad seda käes, siis tunne on teine.” Pragi leiab, et lahe on anda mingit informatsiooni paberkandjal edasi nii, „et oled selle ise kokku pannud, oma kätega. Ideel on palju rohkem kaalu, inimesed võtavad seda tõsisemalt. See on nii hea tunne, kui oled midagi ise teinud. Saad trükist kätte, hoiad neid käes, mingi sada tükki korraga”. Mäletan, et aasta tagasi toimus Peemoti kogukonnakeskuses „Juhmardi” esitlus. Autor on teinud ziini kättesaadavaks ka digitaalsel kujul, ent Ennu sõnul on paberkandja puhul lugemiskogemus siiski radikaalselt teistsugune. „See ziin on päris raske lugemine, see räägib vägivallast ja vaimse tervise probleemidest. Paberilt lugedes oli see sõnum lihtsalt nii palju võimsam, see on füüsiline objekt, dokument tema kogemusest.”

Ükskõik mispidi vaadata, väike aktivismipisik on alatasa ziinidesse peidetud.

Tee ise omale ruumi

Mis seal salata, ka digitaalsed platvormid täidavad ziinide ülesandeid omal moel hästi. Meediumite mitmekülgsus on võti. Samas ei ole ihaldusväärne vaid ziini kui objekti materiaalsus. Igatsuste taga haigutab kõikehõlmav ruumikriis. „Mina näiteks tunnen, et Eestis valitseb suur puudus mittedigitaalsetest eneseväljenduskohtadest,” ütleb Thalia. „Ma igatsen selliseid kohti. Vajan neid oma ideede läbitöötamiseks. Üks põhjus, miks ma praegu ziine ei tee, on see, et mul pole selle jaoks füüsilist ega sotsiaalset ruumi. Ziinide jaoks on vaja kokku tulla.” Ruumipuudus kerkib viimasel ajal ikka ja jälle vestlustes üles. Raamatus „Zines in Third Space”[3] (mida soovitan väga lugeda!) leiab autor Adela C. Licona, et ziinid on, jah, häälekandjad, ent ka ise- ja koostegemise praktika ning platvorm – seega metafüüsiline „kolmas ruum”. Mainitud kolmandad ruumid asuvad privaatse ja avaliku piirimail, kus lõpeb isiklik ja algab ametlik. Seal pragudes tekib kogukond ja saab alguse looming, seal tuleb rahvas kokku, levivad ideed, suu läheneb kõrvale, et sosistada sinna sõnum. Sealsamas tekivad ja levivad ka ziinid, isemajandavad, sõltumatud, kaootilised, mitmekülgsed ja vabastavad.

Olgu ajendiks mis tahes – eneseotsingud, maailma parandamine, kunstiline eneseväljendus, dokumenteerimine –, võtan oma teksti kokku üleskutsega. Esiteks, loomulikult kutsun murdma end vabaks sooritushirmust, toimetuse heakskiidu või rahastuse ootamisest ning tegema ziine! Vahest isegi tähtsamaks pean aga järgmist: sukeldume pragudesse, punume sinna pesa, räägime sellest, mis puudutab ning tundub oluline, ja teeme endale seeläbi ruumi. Ziinide kaudu või mõnel muul moel. Siin ja praegu!

[1] Kahn-Egan, S. 1998. Pedagogy of the Pissed: Punk Pedagogy in the First-Year Writing Classroom. – College Composition and Communication, nr 49 (1), lk 99–104. National Council of Teachers of English.
[2] Curt Bloch and the Underwater Cabaret. – History’s Secret Heroes: Series 3. BBC Sounds, 2025.
[3] Licona, A. C. 2012. Zines in Third Space: Radical Cooperation and Borderlands Rhetoric. State University of New York Press.

Hildegard Reimann on vastavalt vajadusele etnoloog, folklorist, kunstnik, rebane või kurblik lilleke.