Milkgirl373 avab armastuse kabineti toimikud, võtab ette oma eksid, crush’id ja peas loodud armastuslood ning otsib teed nüüdisaegse kohtingukultuuri labürindis. Ikka selleks, et teha ruumi uutele ning pakkuda ka teile võimalust olla vähem „XD” ja rohkem „🩷”.

≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼

eelmise sügise alguses oli mul kool = lõpetatud, norm töö = olemas, aega = sitaks. olin juba ammu otsustanud, et lähen Marokosse. see polnud minu jaoks üldse suur teema, mu ema meelest aga küll. ta oli lausa paanikas: „kuhu sa lähed? Aafrikasse? üksinda? nad on ju moslemid!” tema viimased sõnad mulle lennujaamas olid: „ära mine võõraste meestega kaasa. ära usalda kedagi.” olin isegi seda kõike analüüsinud ning soetanud oma mikropükste ja korsettide kõrvale paar T-särki ja maani seelikut. vastasin: „okei, luban.”

olin olnud Marokos paar päeva. üksinda tänavatel ringi liikudes tundsin ennast ebamugavalt, ebaturvaliselt. ma sain aru, et ma ei saa aru. sellest lähtuvalt klammerdusin ühel päeval Soome turistide külge, kellel oli parasjagu käimas giidituur. jälitasin neid tund aega, sest see pani mind end turvaliselt tundma. tagasipiletit mul polnud, nii et kuidagi pidin oma koha leidma. tavaliselt tõmban reisides telefoni Tinderi – mingi vend näitab linna, teine viib restorani, kolmas peole ja neljas… ma ei tea, mida see neljas tüüp teeb. ma olen ainult kolmanda levelini jõudnud. anyway, otsustasin ka sel korral Tinderi tõmmata. aa, kui kodune äpp. 

≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼

Tinder

swipe’isin hostelis teki all reaalselt elu eest. kõik said oma kahe pildi põhjal süvaanalüüsi. teadsin, et hommikul ärgates on postkastist omajagu leida. match’isin ühe kutiga, kes oli pärit Pariisist. ta kirjutas mulle veel samal ööl:

hr prantsusmaa: Nice to meet you beautiful
milkgirl: hiii! how are you? 
hr prantsusmaa: Ahaha I am pretty good ! Where you from ? What’s your plan for tonight ? Do you hang out ? 
milkgirl: estonia. oh i just got to bed. had to work late. what about you?
hr prantsusmaa: Ohh you live here ? I from Paris!
milkgirl: no, no. i came here 3 days ago.
hr prantsusmaa: Ohhhhh I was about to ask you depending on your feeling if you are tired or what ahah but if you down we could you know just chill or whatever. I am at the Movenpick hotel. But I can also come otherwise no worries a next time
milkgirl: oh haha 
hr prantsusmaa: Lmao I know 😭 A bit straight 😂
milkgirl: that does not sound „chill” 🐰 yeahh im not really looking for a hookup. not for marriage either but
hr prantsusmaa: yeah that’s what I was abt to say
milkgirl: yeah i think u get my pointtt
hr prantsusmaa: I am not saying that okaaay something gonna happen. Like I was just saying you know we could meet talk and see. Ahah but again no worries. We don’t know each other. so yeah chill
milkgirl: ur cute tho 🐰 🐰 🐰 hope you find what u are looking forrr. (and meeting at day time would be little safer, you know ✨)
hr prantsusmaa: But yeah if you are down tomorrow maybe we can walk through the street. Going to the Majorelle Garden and stuff
milkgirl: okay cute. lets text tomorrow? maybe we will find time to meet 
hr prantsusmaa: Pretty nice okaay sure you got IG ? I think I am gonna hang out tonight then
milkgirl: @milkgirl373 what’s yours
hr prantsusmaa: ********. I sent you a msg

selliste vendadega lähengi siis kaasa. inimkaubitseja poleks üldse raske olla.

hr prantsusmaa

vastasin härra hommikusele sõnumile, milleks oli uus kutse Mövenpicki hotelli, aga sel korral illustreeris sõnumit ka pilt basseinist. 15 minutit hiljem leidsingi ennast tema hotelli fuajeest. ootasin teda seal äkki kümme minutit. vihkan ootamist. diivanite kõrval oli viie meetri kõrgune linnupuur, kus sees oli kahe meetri pikkune kunstlind, mis kraaksus iga kümne sekundi tagant. kodune. lõpuks ta tuli, lendas kuidagi suvaliselt sisse kohast, kus ma esialgu ühtegi ust ei näinud.

tegemist oli väga pika mehega, kellel oli peas kaks rastapatsidest tehtud krunni. omg, rasta space buns. iconic. ta oli üllatavalt tagasihoidlik. mina olin samal ajal 100% paanikas ning otsisin vihjeid selle kohta, et ta on vägistaja ja mõrtsukas. palju neid ei olnud, mõni oli. 

jalutasime koos basseini poole. okei, vähemalt on see piisavalt avalik koht – siit mind vaevalt keegi ära varastab. järsku sain aru, et olime juba basseinist mööda kõndinud ja võtsime suuna hoopis tema toa poole. aa, miks sa pead alati siukeste vendadega kaasa minema. jäta see koridori valgus meelde, sest see on viimane, mida järgmise kolme aasta jooksul näed. astusime tuppa. seal oli ka ta vend. see on perereis! ütlesin tere, kuid sain kohe aru, et ma ei avaldanud talle muljet. nad rääkisid omavahel prantsuse keeles ning hr prantsusmaa läks vannituppa ujumisriideid selga panema. seisin venna ees nagu viimane eskort, kes ühe tasuta kokteili ja basseinis ujumise eest kohale tuli. paar minutit hiljem olin koridoris tagasi. veider, oleksin võinud viieka vahele panna, et selleks ajaks laman juba oimetuna kuskil põrandal, lälisen, stringid suhu topitud. lahe, saabki basseini juurde hängima minna. 

basseini ääres

ta rääkis, et on muusik, ja see hirmutas mu kohe ära. ütlesin, et mu eelmine kaks-aastat-kestnud-armastuslugu-millest-mul-on-maailma-suurim-trauma oli ka muusik. tal hakkas ebamugav ja ta lisas, et on projektijuht ühes turundusfirmas. esimene erinevus – eelmine armastus töötas reklaamifirmas. 

vestlus toimis. sügavad teemad jõudsid kiiresti ühisele päikesetoolile. leidsime isegi üksteise huumorisooned üles. ühel hetkel tuli meie juurde naine, kes ütles, et mulle on tellitud jalamassaaž. intrigeeriv move härralt – ta üritab impress’ida. tavaliselt tunnen ennast deitidel veidralt. kardan, et kui olen tore, siis arvatakse, et tahan abielluda. samas, kui mind üritatakse võrgutada, siis on juba teine lugu. saan otsustada, kas poon või lasen. äkki palun ise kätt.

seisin venna ees nagu viimane eskort, kes ühe tasuta kokteili ja basseinis ujumise eest kohale tuli.

saime parajalt väikses klanitud basseinis ujuda, kuid ainult üksteisele vastu minnes (veits nagu Sõle ujulas). ühel hetkel küsis ta luba mult ümbert kinni võtmiseks. ütlesin ei. ja siis hõljusin edasi, mõnuledes iseenda ei ütlemise triumfis. paar minutit hiljem võtsin hoopis ise temast kinni. jäin tema reaktsiooni jälgima. nüüd mõnules tema selles võidus. mu väikesed kannikad olid tema kätes, need mahtusid sinna sentimeetri pealt ära. nüüd küsis ta luba suudlemiseks. ütlesin jälle ei. vaimusilmas nägin, kuidas mulle kukub taevast otse kaela medal, mille peale on graveeritud: „mind ei ole lihtne kätte saada.” seisin seal, medal kaelas, veidi liiga rahul endaga – kuni avastasin, et ta vaatab otse sellesse mõttesse sisse. note to self: stay humble. 

me rääkisime kuus tundi järjest. ümberringi hakkas pimedaks minema ja teised inimesed olid juba lahkunud. ta ütles mulle ilusaid asju. mulle ei meeldi komplimendid. need kõlavad tihti nagu kingitused, mille vastuvõtmisel eeldatakse tänulikkust lihtsalt selle eest, et keegi pidas vajalikuks mind märgata. tema sõnad aga läksid korda, sest ta oli hakanud mulle meeldima. ta ütles, et mul on ilusad jalad. paljudele meeldivad, mõnedele mitte. hr prantsusmaale meeldisid ja see oli kõige olulisem. xP

vahemärkus

augustist alates olin proovinud, muide, uut mõtteviisi: mitte seksida esimesel kohtumisel. mul oli kujunenud välja muster, mis oli kaotanud igasuguse põnevuse ja tegi mulle pigem haiget. pidin ohjad enda kätte võtma ja piirid kehtestama. inimestel on ju tavaliselt mingid piirid… mingil põhjusel.

hotellituba

hotellituppa astudes tundsin tuttavat pinget – SEKSIPINGET. miks ma pidin just sel aastal otsustama, et ma poistega esimesel deidil ei maga????

tema läks duši alla ja mina jäin üksinda tema voodiäärele istuma – jalad koos, hing kinni. teadsin, kui kergesti asjad võivad käest ära minna. uks avanes ja ta tuli rätiku väel välja – ta oli hot! ta istus mu kõrvale ja pani käe mu reiele, millele järgnes täielik rejection. usun, et ta sai aru, mis mäng siin käib. ta läks tagasi vannituppa. haarasin kiiresti telefoni ja kirjutasin sõbrannale: „annan endast parima, et teda mitte alasti voodis oodata.” mille peale tema vastas, et see on väga seksikas idee. panin telefoni sama targalt kotti tagasi. täiesti kasutu. 

ta tuli vannitoast uuesti välja. sel korral riides (ikka hot). me hakkasime suudlema, mis muutus amelemiseks, mis muutus… dry humping’uks? iu. panin käed ta pluusi alla, mis oli talle signaaliks, et võib „alustada”. kõik toimus kiiresti. see päev oli meid üles kütnud ja nüüd lõpuks juhtus midagi. hot. ta käsi liikus mu rinnani, aga viimasel hetkel tõmbasin selle ära ja lükkasin ta endast eemale, karjudes: „ei! ei tohi!” dramaatiline mitte-esimesel-deidil-seksija. tahan, et maailm nutaks ja teaks, et ma proovin. läksin vannituppa ja vahtisin endale peeglis otsa. pidin jälle meelde tuletama: ma ei tohi temaga magada, sest muidu ma kaotan midagi. mida? väärtust? iseennast? oleksin võinud selle kuhugi üles kirjutada. 

vaimusilmas nägin, kuidas mulle kukub taevast otse kaela medal, mille peale on graveeritud: „mind ei ole lihtne kätte saada.”

love bombing

kuidagi saime mõlemad end jälle riidesse, taksosse ja sealt edasi Medinasse. kõndisime mööda öist Marrakechi tänavat sööma (üü, romantiline) mingisse totaalsesse turistipessa, kus pakuti Itaalia toitu Euroopa hindadega. kuigi ümberringi istusid lääne turistid, on Marokos füüsiline intiimsus avalikus ruumis tabu. olime siiski magamistoas toimuvast üles köetud ning restoran tundus mõlema jaoks nagu vangla. tahaks tatti panna ja käperdada, aga selle asemel pidime üksteise silmavärvi kiitma ja tutvuma ilma suudlusteta. vestlus kiskus veidraks ja ma hakkasin vaikselt sellest ihast toibuma. 

hr prantsusmaa: mis siis saaks, kui mul oleks Pariisis pere ja lapsed?
mina: on siis või?
hr prantsusmaa: ei, aga mis siis oleks?
mina: veider küsimus. kõlab, nagu oleks ja sa ei julge seda tunnistada. kui vana sa olidki?
hr prantsusmaa: mhh, 27.
mina: ja kui vana su laps on?
hr prantsusmaa: seitse.
mina: see on veider vestlus, kui see pole tõsi.
hr prantsusmaa: mis siis saaks, kui mul oleks kolm naist ja ma tahaks, et sina oleksid neljas?

ta ütles samal õhtul veel, et on minusse armunud. i got a small, teeny-tiny ick. tundsin, et minuga huiatakse ja mind on love bomb’itud. 

järgmisel hommikul ei vastanudki ma talle. ta kutsus mind uuesti basseini äärde hängima, aga ma ei läinud. mõtlesin, et selline love bombing võib tappa. samas ta vist meeldis mulle veits? hiljem kirjutas mulle uuesti, et äkki võiksime ikkagi õhtu koos veeta – viimase õhtu. ta tahab meile toa võtta. sõbranna ütles, et peaksin minema, sest see on „põnev ja romantiline”. aa, terve maailm tahab, et ma seksiks selle veits veidra mehega. ok, ma võin.

seks vs. Picasso

mäletan, et enne Marokosse minekut olin üsna kindel, et seks jääb seekord mängust välja. „Maroko pole seksiriik,” mõtlesin enne lendu ja tegin kiire SOS-raseerimiskuuri – sellise, kus ajad raseerijaga ainult äärealad puhtaks ja loodad, et elus midagi põnevat ei juhtu. tundus, nagu oleksin seda seekord lihtsalt silmad kinni teinud. mingi väga abstraktne kompositsioon jäi sinna. 

igatahes… seal me nüüd olime. hotelli ees. minul püksis Picasso maal. slay. ootasime keskööl keset tühja tänavat meest, kes pidi meid tuppa laskma. ta oli magama jäänud ja nüüd jooksis meie poole. 17 minutit jäi hiljaks, vallandage ta. astusime kolmekesi tuppa, kus meile vaatas otsa järjekordne suur fuajee. JÄLLE OLI ÕHUS SEKSIPINGE, aga sel korral oli see eriti veider, kuna meiega oli ruumis ka kolmas inimene. õnneks härra lahkus kohe. 

kuigi ma võin olla kõvataja, siis reaalsuses käis see olukord mul üle pea. tunnistasin, et olen veidi närvis. tuli välja, et ta tunneb sama. läksime mõlemad voodile pikali, kehad üksteise poole suunatud, ja rääkisime juttu. ühel hetkel hakkasime suudlema, uuesti amelema. rebisime teineteiselt riideid seljast. saabus aeg aluspüksid jalast võtta, et härra saaks mulle alla minna. seda saatis kiljatus. täiskasvanud inimese kohta kiljatan ma üllatavalt kõvasti ja tihti. järsult sai minust jälle 16-aastane, kellel on ebakindlused. fuck, ma arvasin, et oleme edasi liikunud sellest kohast, kus vabandan oma keha pärast. selgitasin elu eest nüüd tervele Prantsusmaale, et mu stringide taga on peidus hr Picasso isiklikult. „tean, et see on täiega loll ja sind kindlalt ei koti, aga äkki paneme lihtsalt tule kustu?” ta arvas, et pean teda poisikeseks, kes pole varem naisekeha näinud, ja ütles, et võin ennast mugavalt tunda. „eee, ei,” ja panime tule kustu. 

ta oli väga jõuline – liigutas ja sättis poose nii, nagu ise tahtis. mulle sobis. ta toetas oma suurt keha minu peale, täpselt nii palju, et tundsin pidevat pinget ja võimu. ta peenis/munn/türa/fallos (pick your soldier) täitis mu ⭐ perfektselt ⭐. tundus, et allaminemine oli samuti ta teema (win!). ta sõi mind, nagu oleksin ta lemmikjäätis. ma tundsin ennast temaga mugavalt. peale minnes toetas ta mu hüppeid ja pigistas mu nibusid. mdea, see kõik toimus väga sümbioosselt ning iga liigutus ja hingetõmme klappisid. härra naguuuu seksis… armastusega? mõistad? 

ühel hetkel istusime üksteise vastas, jalad harkis, vaatasime teineteisele silma. sirutasin oma varba tema poole. sääremari läks pingesse, nii et lihas joonistus välja. ta jälgis seda pimeduses ja ütles jälle, et mul on kõige ilusamad jalad. liigutasingi neid siis tema ees, tema näos, tema vastus. ja ta tuli teist korda, kuna vaatas mu jalgu. eeee… vau. davai. härral on foot fetish!!!!

hommikul olime sunnitud vara ärkama. mina pidin järgmisesse sihtkohta liikuma ja tema läks tagasi Pariisi. mingi naine oli vahepeal majja sisenenud ja meile süüa teinud. kugistasin selle kiiresti alla, tegin härrale laubale musi ja lendasin sealt minema.

(jälle üksinda siin riigis. ma ju kardan.) 

lugu jätkub…