Mõnes tavalises eesti peres õmbles vanaema, õmbles ema, õmbles tütar, kudus ja heegeldas takkapihta. Mõnes teises ei tehta varrastel ja heegelnõelal vahet. Ometi on igaühel midagi, mida ta ise teeb. Süüa. Remonti. Rapsib aias…

Isetegemise teemal tuleb mulle muidugi esmalt pähe kõiksugu naiskäsitöö. Sellest olen ma oma kirjatükkides rääkinud juba, nii et vähe pole. Aga et ma olen selline Mudlum ja lugejad nagunii ootavad loetelu tüüpi narratiivi ja kas ma üldse muudmoodi oskangi, siis alustame algusest.

Kõigepealt oli muidugi heegeldatud kett. Ilmselt mitte küll eelkoolieas, aga kuskil esimestes klassides tuli seda ketti ikka pikalt. Ka ketist on võimalik teha mingisuguseid asju, kui seda kleepida paberile näiteks lilleõiteks ja varteks. Siis, veidral kombel, õpetati mulle selgeks mitte harilik heegelkude, vaid selline, millest moodustuvad need kartulivao moodi asjad, ärme peensustesse lasku, kuidas täpselt nõela läbi silmuste punida tuleb, aga selles tehnikas valmis juba hulgim tooteid – nukule keep, lootsiku moodi sussid jms. Olin hiljuti koera saanud, kes oli šokolaadipruun ja valge krae ning sabaotsaga – temast inspireerituna heegeldasin juba mitte-kartulivagude tehnikas ilusa pruuni mängukoera, kes oli koolilaste kevadnäitusel aulas väljas, olin uhke.

Tikkimisega tegin ka varakult algust – esimeseks tööks oli pilt õunapuuõitega, see lokkis nii kõvasti, et isegi pressimisega ei saanud asja õigeks, aga õiekesed olid kenasti mitut värvi lõngaga tehtud.

Mida kõike sunniti tegema tööõpetuse tundides, see on praegusaja inimesele päris hoomamatu – mingil totaalselt arusaamatul põhjusel pidime näiteks padjapüüri pilutama.

Mida kõike sunniti tegema tööõpetuse tundides, see on praegusaja inimesele päris hoomamatu – mingil totaalselt arusaamatul põhjusel pidime näiteks padjapüüri pilutama. Harilik valge puuvillane riie, millest tuli osad lõimelõngad välja kiskuda ja mis oli nii tihe, et kasvõi nuta, seal siis pidi neid pikuti tekkinud lõngu kolmekaupa puntidesse lugema ja pilutikandiga kinnitama. Ei tea ma maailmas mõttetumat tööd.

Olen kuskilt kaltsukast endale soetanud üleni pilutatud laudlina. See on igal juhul päris suur laudlina ja ta pind on üleni mustris. Keegi, kes selle kunagi valmis nikerdas, pidi selle kallal küll mitu aastat istuma. Ei lugenud raamatuid, ei vaadanud sarju, ärkas hommikul üles, pesi silmad puhtaks ja istus tikkimisraami taha. Pärast kolme vaevarohket aastat oli tal lõpuks kena lina ja häda sellele, kes sinna kastmepleki peale ajas!

Gooti katedraal või Brüsseli pits

Ma pole juhtunud lugema ühtki käsitlust, mis selle metsiku ilujanu veenvalt ära seletaks. Miks teeb inimloom, kelle elupäevad kaovad kiirelt õhtusse, asju, mis on rasked ja võtavad palju aega, ainuüksi selle pärast, et kena vaadata oleks? Olgu selleks gooti katedraal või Brüsseli pits, 70 meetri pikkune Bayeux’ vaip või Sixtuse kabeli laemaal, heegeldatud kardinad või tikitud saanitekk. Neid saanitekke tikkisid naised, kes niitsid heina, lüpsid lehmi, vagusid kartulit, kantseldasid lapsi, tegid leiba, pügasid lambaid, kraasisid villa, ketrasid heiet, värvisid lõnga, kudusid kanga ja siis kirjasid selle lõpuks lilledega.

Miks teeb inimloom, kelle elupäevad kaovad kiirelt õhtusse, asju, mis on rasked ja võtavad palju aega, ainuüksi selle pärast, et kena vaadata oleks?

Üks võimalik seletus on, et nad olid kõik vaimselt nii frustreeritud, et käeline tegevus oli nende teraapia. Igatahes on need keskused pea sees tihedalt seotud – vaimutegevus ja isetegemine ehk loovus. Loovus korrastab mõtlemist. Ta on ventiil, ta laseb millelgi muul, mis muidu sees pakitseks ja lõpuks puhkeks nagu mädapunn, vaikselt maailma vihiseda. Sellepärast arvan ma praegu ignorantselt, et kui AI-l lastakse kõik pildid ja filmistsenaariumid ja raamatud ja koolitööd ja mis iganes asjad ära teha, läheb inimkond ükskord plaksuga lõhki nagu suur furunkul.

Korralikult kuduma õppisin alles keskkoolipäevil. Siis tulid aastad, kui ma teenisingi elatist peamiselt käsitöölisena – kudusin kampsuneid, tikkisin vaipu, prillitoose, kohvikannusoojendajaid, pätipealseid ja müüsin need kõik odava raha eest maha. See jäi suurelt osalt aega, mil õppisin EHIs. Päeval loengud, õhtul nõel peos ja igal pool kuhjade viisi värvilisi villaseid lõngatupse. Õmblemisest ei maksa üldse rääkida, see tegevus kestis senikaua, kuni kaltsukad olid kanna Eestis tugevalt maha kinnitanud ja valmis palitu oli tüki maad odavam kui palitukangas. Enne seda sai tehtud kõike: bleisereid, mantleid, meestejopesid – vatiinide, kõvade vaheriiete, patšokkide, pööratud nööpaukude, rinnataskute, reväärkraede ja kõige muu juurdekuuluvaga. NB! Tegemist ei olnud rätsepate perekonnaga, vaid kõige tavalisema eesti perega. Ema õmbles, tädi õmbles, vanaema ja vanatädi õmblesid, mina õmblesin, tikkisin, heegeldasin ja kudusin, nii nagu nemad olid õpetanud.

Kas praegu on mänguasjapoes müügil laste õmblusmasin ja laste kangasteljed? Kahtlen selles. Mul olid mõlemad. Õmblusmasinaga küll päriselt õmmelda ei saanud, ta tegi ka „ketti” ehk jättis alla hästi suured silmad nagu siis, kui päris masin on reguleerimata. Ega kangasteljed polnud palju paremad – niied seal peal olid nii hõredad, et põhimõtteliselt sai sellega kududa ainult võrgu moega kangast. No võib-olla oleks pidanud hästi paksu lõnga või nööri läbi viskama. Ma tegin Muhus ema oodates takusest lõngast koti, päris ehtne kerjakott, ise muidugi maru rahul. Kui sõitsin siis rattaga bussile vastu, millega ema tulema pidi, läks see kott mul rattakodarate vahele, mina kukkusin ja kott oli puru. Siiamaani meeles kui üks elu suurimaid kurbusi.

Kui AI-l lastakse kõik pildid ja filmistsenaariumid ja raamatud ja koolitööd ja mis iganes asjad ära teha, läheb inimkond ükskord plaksuga lõhki nagu suur furunkul.

Kõik see lõputu remonditamine…

Aga kui nüüd isetegemist laiemalt vaadata, siis käib selle alla muidugi märksa enam kui naiskäsitöö. Kõik see lõputu remonditamine, tapeetimine, värvimine, tubade ümbertõstmine: on nagu tüütu ja vastik, aga tegemata ka ei jäeta. Kuigi vabalt võiks. Mõni ei vaheta oma tapeeti kakskümmend aastat. Või mis kakskümmend. Olen käinud majades, kus kõik on nii nagu aastal 1956. Ja mitte laiskusest, vaid teadliku valikuna, säilitatakse autentsust. Ei panda vett sisse, pestakse ikka trepi peal plekk-kausis oma silmnägu. Jaa, nüüd ma takerdun jälle sellesse, et miski pole universaalne. Kui ühed teevad nii, siis teised jälle nii sugugi ei tee. Kui ühed koovad hommikust õhtuni, siis mõned ei tee varrastel ja heegelnõelal vahet. Aga ikkagi on igaühel midagi, mida ta ise teeb. Lapse puhul näiteks on üks iseseisvumise tunnuseid see, kui ta ennast ise pesema hakkab. Kui ta ka lihtsama söögitegemisega hakkama saab, on peaaegu suur inimene valmis.

Mõni ei vaheta oma tapeeti kakskümmend aastat. Või mis kakskümmend. Olen käinud majades, kus kõik on nii nagu aastal 1956.

Mul on üks tuttav, kes seisab hommikust õhtuni köögileti taga püsti ja muudkui hakib, segab, koorib, paneb karpidesse, keedab, moorib ja küpsetab. Ta ütles, et teda rahustab söögitegemine. Kõrvas on tal mingi podcast, kus targad vanamehed arutavad maailma tulevikku, räägivad Trumpist, tollidest ja Ukrainas toimuvast sõjast, aga käed lõikavad seasüdant kuubikuteks. Valmib eriline koeramaius, millega koera metsaskäikudel treenitakse. Ta veel kuidagi kuivatab seda, et maius kauemini säiliks. Minu koer õppis ka kohe süsteemi ära – ei lahku selle inimese kannult, kelle taskus lõhnav lihapala on. Hakkasin neid asju „tükikesteks” kutsuma. „Ei saa kogu aeg tükikesi. Mine jookse vahepeal ringi.” Või kui koer on kadakate vahele kadunud, siis hüüad: „Siia, siia! Tule võta tükikest!”

Muidugi ei koo, tiki ega õmble ma enam ammu. Süüa ka ei viitsi teha, kuigi oskan. Kui ma üksi olen, siis võin nädalapäevad läbi ajada nii, et võtan ainult kapist vorsti ja leiba ja ei tee isegi võileiba valmis, vaid hammustan kumbagi eraldi. Pudrutegemine võtaks viis minutit, aga vot ei tee! Kurat teab, mis sellega on. Seevastu aias ma ikka rapsin hea meelega. Koristamine, mis kunagi ei olnud sugugi prioriteet number üks, on praegu kuidagi palju rohkem teemaks. Toad peaks nagu kogu aeg korras olema. Ei saa enne rahu, kui pole põrandat ära pesnud. Vahepeal palju aastaid ei triikinud voodipesu ja nüüd, palun väga, triigin jälle, et kapp oleks „korras”. Musta pesu ka ei salli, varitsen soodsaid elektritunde ja pesen vastalt kõik tekkiva ära. 

Ilu ja kord selles koost lagunevas maailmas, kasvõi mõne meetri raadiuses iseendast, seda tahaks veel suuta ise hoida.

Mudlum on täiskohaga aiapidaja, koeraomanik, võib-olla on tal isegi juhiload, kui artikkel ükskord ilmub! Ühesõnaga kodanlane.

Johanna Adojaan kirjutab, pildistab, kogub õnne ja veedab vabad hetked kättpidi savis.