Popkultuuriankeet kaardistab ajavaimu ja nähtusi Eesti ning muu maailma kultuuris, õitsegu need siis nurgatagustes või suuremate masside seas. Seekord jagab oma märkamisi muusik ja luuletaja EiK.

Mis uut nähtust või juba olemasoleva taastulekut oled maailma mastaabis viimasel ajal täheldanud?

Tunnen, et elame omamoodi stiilideülesel ajajärgul: paralleelselt on oma tänapäevasel ja filtreeritud moel tagasi tulemas nii päkapikudisko kui ka rokk, (post)punk ja bändimusa, klubimuusika ja majandussurutisepopp. Vali lihtsalt oma meelissubkultuur. Aina rohkem ilmub kunsti, mis segab omavahel leidlikult eri stiile; eklektika on moes ja see on ka üsna ootuspärane, kuna tehnoloogia loominguga tegelemiseks areneb meeletu kiirusega. Infokanalid elavad täiesti oma elu, kõik ei loe enam ammu samu Loomingu Raamatukogu raamatuid, meie teadmised uue muusika kohta ei tule MTVst või raadiost, vaid kureerime ise oma lemmikuid. 

Mis nähtus domineerib sinu jaoks praegu Eesti kultuuri?

Eks üritame kuidagi välismaiste vooludega sammu pidada ja ikka leiab midagi, milles saab Eestis esimene olla. Kindlasti igatseme rohkem koosloomist ja inimlikku kontakti. Ju siis oleme aru saanud, et mitmekesi on ikka lõbusam ja viljakam midagi ette võtta ning pinnal püsida. Samal ajal tunnen, et kuna meie elud on hoomamatu infotulva all ning need on muutunud halbade ja veel halvemate uudiste tuules kohutavalt absurdseks ja ebakindlaks, on kultuuris ka kõvasti eskapismi, ironiseerimist ja teravat nihilistlikku huumorit. Seda kõike kiputakse aga tegema ikka põhjalikult ja nii, et artisti esimene demo kõlaks juba nagu raadiovalmis toode. Olen õnnelik, et sain alustada muusikaga ajal, kui oli „lubatud” seda päriselt naljaga teha.

Kelle või mille suur fänn sa oled?

Ütlen seda vist juba igal pool, aga mu viimaste aastate kolm lemmikbändi on Fontaines D.C., Viagra Boys ja Amyl and the Sniffers. Minu jaoks nüüdisaegse alt-rock’i põhikolmik, kelle muusika saatel valmis ka mu viimane plaat „lõputu festival”. See toores energia ja lärm, mida nende lugusid kuulates kogen, aitab maa peal püsida, hoiab terve ja erksana. Ja kui tahan mürast puhkust, kuulan Night Tapesi. Fontaines ja Tapes on kaks ansamblit, mille kontsertidel olen kogenud tugevat katarsisetunnet, nii et pisarad hakkavad voolama ja sulad helide sisse ära.

Mis sind praegu popkultuuris kõige rohkem inspireerib või üllatab?

Möödunud aasta lõpust on hakanud mind taas inspireerima eesti filmi- ja teatrikunst. Korraga on tulnud välja nii mitmeid tugevaid linateoseid ja lavastusi, et viitsin ennast välja vedada ja võtta need paar tunnikest, mis aitavad olmest eemale astuda ja tajuda läbi teise inimese pilgu uusi vaatenurki muredele ja rõõmudele, mis meid ümbritsevad. Gümnaasiumis teatriklassis käies pidasin end teatrikaugeks inimeseks, ülikoolis audiovisuaalset meediat õppides pidasin end filmikaugeks inimeseks, nüüd suudan neid kunstivorme haarata ilma akadeemilise sunduseta, see annab jõudu ja ideid, et ka ise oma tõlgendusi ümbritsevast paberile ja helisse seada.

Mis on kõige ootamatum asi, mis on sind popkultuuris viimasel ajal puudutanud?

Brick Coffees Telliskivis on hea filtrikohv, see puudutas küll ootamatult tugevasti!