Rahvusloom hunt rahvahääletusel seda auväärset nimetust tõenäoliselt ei pälviks. Metsasanitarist on saanud kirglike vaidluste subjekt, kelle arvukust tahetakse jõuga vähendada.

Inimeste üks viis ja võimalus loodusega emotsionaalselt suhestuda on valida koduümbruse looduses leiduvate liikide hulgast rahvussümboleid, mis moel või teisel muutuvad seejärel ka identiteedi sümboliteks. Kuigi peame end nii metsa-, mere- kui ka maarahvaks, polnud meie rahvussümbolite hulgas pikka aega ühtegi metsaga seotud liiki. 1962. aastal Eesti rahvuslinnuks valitud suitsupääsuke, 1969. aastal rahvuslilleks valitud rukkilill ja 2018. aastal rahvusliblikaks saanud pääsusaba on iseloomulikud pigem traditsioonilistele talu- ja maamaastikele. Rahvuskala räim (2007) ja rahvuskivi paekivi (1992) on aga seotud merelise elulaadi ja rannamaastikega.

2018. aastal valisime omale rahvusloomaks hundi, intelligentse tippkiskja ning metsiku ja puutumatu looduse sümboli. Eestis leidub õnneks seni veel selliseid rabasid ja suuri metsamassiive, mida oleme võinud uhkusega nimetada (ka) hundimaastikeks. Susi soos, sukad jalas, laulis vanarahvas ja õigus tal oli, sest metsad ja rabad on olnud sadu ja tuhandeid aastaid peaasjalikult sute valitseda. Samuti on hallivatimehed hoidnud metsades kontrolli all rohusööjate arvukust. Seetõttu on hunti rahvasuus metsasanitariks kutsutud.

Hunt rahvasuus – rumal, aga hirmus

Rahvapärimuses on susi, hunt, va võsavillem või kriimsilm seevastu vägagi ambivalentne tegelane – teda on nii austatud kui ka kardetud ja seda viimast põhjusega. Kuigi hundiga kohtumine pidi rahvapärimuse kohaselt head õnne tooma, levitas loomuliku hirmu minetanud marutõbine hunt inimesi ja koeri rünnates ohtlikku marutõbe. Kui tal metsas toidulauaga kitsaks läks, luusis talude ümber. Talurahvas ei pannud pahaks, kui hunt mõne lamba murdis, vaid väitis, et see olla lambakarjale õnneks – sigivadki paremini! Kui mõni Muki või Muri soe saagiks langes, leidus sellelegi seletus – emahunt ei jää muidu tiineks, kui ta pole innaajal ehk siis hundikuul (veebruaris) koeraliha süüa saanud. Kahjuks võis hunt kaasa viia ka põllupeenrale valveta jäetud rinna- või väikelapse – selliseidki teateid võime varasematest sajanditest leida. Hunte peletasid karjused käristitega ja hämaramal või pimedal ajal tehti karjas ka lõket. Nõidkarjused teadsid hunditõrjeks salasõnu ning karjakoerad oskasid hunte varakult märgata. Lambakarjad olid suhteliselt väikesed ning ööseks aeti loomad üldjuhul ulualla.

Hunt tekitab nüüdisaja inimestes pigem hirmu kui aukartust, sest pärimuslikud arusaamad hundist ja tema käitumisest elavad rahvasuus suuremal või vähemal määral edasi.

Susi on populaarne tegelane ka muinasjuttudes ja teistes rahvajuttudes. Kes meist ei oleks tuttav „Punamütsikese”, „Kolme põrsakese” või „Seitsme kitsetalle” looga, kus üheks tegelaseks on kuri, kuid ivake kohtlasevõitu hunt. Ka eesti loomamuinasjuttude hunt on rumal, kergesti petetav ja ahnevõitu. Kindlasti mäletate hunti, kes sabaga jääaugust kalu püüdis, või hunti, kes mära kabja alt varsa hinda teada tahtis. Muinasjuttude kohtlasest hundist saavad sageli jagu ka need (kodu)loomad, keda hunt looduses võimaluse korral murrab, nagu lammas ja kits, ning muidugi inimene.

Tõeline hunt, kes endale saaki kütib, on aga nutikas ja taibukas. Rumalusest on asi selle looma puhul kaugel. Seda kinnitab ka rahvasuu: „Karul on üheksa mehe rammu ja ühe mehe meel, aga undil on üheksa mehe aru ja ühe mehe rammu.” (ERA II 176, 412/4 (3) < Haljala khk (1937); vanasõnatüüp EV 1610)

Eeltoodud põhjustel – hunt tekitab nüüdisaja inimestes pigem hirmu kui aukartust, sest pärimuslikud arusaamad hundist ja tema käitumisest elavad rahvasuus suuremal või vähemal määral edasi – soovisid toona paljudki, et rahvusloomaks oleks valitud mõni neutraalsem loom, kas metskits ehk kaber või siil, kes on „Kalevipojast” tuntud kui tark loom. Sõnaga – mõni selline metsaelanik, kellest rahvasuu ei tea paha rääkida, kes on inimesele ohutu ega konkureeri temaga toidulaua pärast.

Hunt kui tasakaalustaja

Sellest, et hunt on tervikliku ökosüsteemi üks oluline indikaator- ehk tunnusliik, räägime vähem. Indikaatorliigid nimelt reageerivad rohkem või vähem aktiivselt keskkonnategurite muutustele. Teisisõnu, kui mõistame hundi kohta metsas, mõistame ka looduse kui terviku toimimist. 

Sammalhabe Eno Raua „Naksitrallidest”, üks sümpaatseimaid looduse eest kõnelejaid, sai sellest hästi aru. Tema ajatu maksiim, et looduses peab valitsema tasakaal, on saanud lendlauseks, ent tunduvalt vähem looduse hoidmisega seotud moraalinormiks või teaduslikult igakülgselt argumenteeritud käitumisreegliks. Kasside üksikule saarele ümberasustamine, et nad linde ei murraks, andis linnas rottidele vaba voli, teame „Naksitrallidest”. Hiina põllumajanduspoliitikast on samaväärseks hoiatuslooks varblaste „surnuks plaksutamise” aktsioon (1958), misjärel kasvas hüppeliselt teraviljakahjurite arv ning järgnesid ikaldus ja näljahäda.

Hunt on tervikliku ökosüsteemi üks oluline indikaatorliik, kes reageerib rohkem või vähem aktiivselt keskkonnategurite muutustele.

Tasakaalu hoidmine on teadagi väga keeruline kunst. Üldjuhul tuleb loodus ise enda korrastamisega toime, kuid looduse tasakaalu võivad rikkuda mõne liigi väljasuremine, uute liikide teke, looduslikud ohud ja muidugi inimtegevus. Looduse kroon ei suuda sageli näha oma tegudes ja otsustustes tervikpilti või ei taju, et on enese teadmata käivitanud ühe või teise tegevusega Rube Goldbergi ahelreaktsioonimasina, mis, vastupidi selle algsele ideele, ei ulata pärast meelega lustakalt keeruliseks aetud tegevusahelat professor Buttsile isepühkivat taskurätikut, vaid saeb kuratliku põrgumasinana suure hooga oksa tema istumise all.

Rahvusloomast rahvavaenlaseks

Paaril viimasel aastal on rahvusloomast saanud meedia vahendusel kardetav ja ohtlik nuhtlusliik, kelle isendid luusivad maamajapidamiste lähedal, murdes lambaid-kitsi ja viies minema koeri. On see märk sellest, et looduses on midagi tasakaalust väljas või on hunte meie metsades liiga palju? Enamikus Euroopa riikides on hunt kaitsealune liik, kuid Eestis on ta jahiuluk. Kuna hunt on aga uluksõraliste murdjana konkurent jahimeestele ja põhjustab kahju ka loomapidajatele, siis on Eestis paraku probleemiks hundi salaküttimine. Kahjuks on see nii kõikjal, kus hunt jagab inimestega samu maastikke.

Sute elu on teinud keeruliseks ka tõsiasi, et Eestis nähakse metsa (lõppematu) ressursina. Eesti metsapoliitikas ei osutata metsade majandamisel vajalikul määral tähelepanu metsakeskkonna stabiilsusele ja ökoloogilisele tasakaalule. Sellega seoses pälvib suurkiskjate olukord liiga vähe tähelepanu – pigem pannakse neile pahaks, et nad tulevad inimeste elupaikadesse ja otsivad või murravad sealt toitu või siis teevad muud pahandust. Arusaam, et järelikult on neid saanud liiga palju ja tuleks vähemaks küttida, on liiga lihtne lahendus.  

Enamikus Euroopa riikides on hunt kaitsealune liik, kuid Eestis on ta jahiuluk.

Vähetähtis pole seegi, et meie talved on muutunud tunduvalt soojemateks ja lumevaesemaks, mis on teinud sõraliste elu palju kergemaks. Sutel on aga terveid ja tugevaid loomi keeruline kätte saada. Nii nad lähevadki kergema vastupanu teed ja luusivad inimeste majapidamiste ümber – midagi sealt ikka saab.

Olen nõus Tiit Maraniga, kes tõdeb, et meie rahvuslooma hundi tulevik ei tundu olevat helge, pigem vastupidi. Tema peamiste saakloomade – kitsede ja põtrade – arvukus on langenud, sest metsade liiga intensiivse raiumise tulemusena põrkuvad ka sõraliste ja metsaomanike huvid: põdrad-kitsed käivad noorendikes maiustamas ja metsaomanikud survestavad jahimehi sõralisi küttima. Huntidel ja ilvestel jääb aga saakloomi vajaka ning nad tulevad häda sunnil inimeste juurde kõhutäidet otsima.

Looduses peab valitsema tasakaal: kui hoiame huntide arvukust mõistlikkuse piires ja tagame neile ka vajalikul hulgal saakloomi ning sobivaid elupaiku metsades, siis võiksime rahvusloomaga jälle kenasti läbi saama hakata. Metsade majandamisel tuleb arvestada ka tippkiskjate heaoluga.

Marju Kõivupuu on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur ja rahvuslooma ümarlaua liige, kes on avaldanud arvukalt teadus- ja populaarteaduslikke käsitlusi inimese ja looduse suhetest. Ta on 2019. aastast Eerik Kumari looduskaitsepreemia laureaat ning 2024. aastast riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija.

Piret Räni on kunstnik/illustraator, kes uurib oma joonistustega soome-ugri maailmatunnetust. Vabakutselise loovisikuna illustreerib raamatuid ja teeb visuaalseid kokkuvõtteid tõsistest teemadest.