Nimi kujundab meie identiteeti ja võimalusi. Paljud elavad terve elu nimega, mis neile sündides anti. Mõned aga otsustavad seda muuta, tehes endale ise uue „sildi”, mis peegeldab paremini nende olemust või laseb soovitud elu elada.

„See, millel nimeks roos, teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult,”[1] veenab armunud Julia Romeot. Ta tahab öelda, et nimi on lihtsalt silt. Ja silt ei muuda asja olemust.

Ma vist ei kiirustaks Juliaga nõustuma (ja ma kardan, et Shakespeare’i teos väidab, et ühiskond oskab inimesi ainult nime järgi hinnata). Aga sõna ehk nimi mõjutab seda, kuidas me roosi tajume. Sõna ja selle assotsiatsioonide maailm määrab, kuidas asjale läheneme, mida sellelt ootame.

Jaan Kaplinski romaani „Seesama jõgi” peategelane aga mõtiskleb:

„Õigem oli vist jätta tunded omapääd, lasta omapääd voolata ning areneda, sundimata neid mingisse mõistelisse raami. Mida ta tunneks siis, kui ei oleks olemas sõna armastus, kui tunnetel poleks niisuguseid nimesid, nagu oli, kui tunne oleks olemas nimetuna, lihtsalt iseendana ja seda nime ei peakski otsima?”

Suhestun Kaplinski tegelasega. Ehk tasuks proovida natuke rohkem nimetuna voolata? Pole vaja kiirustada, et ennast ja teisi kirjeldada, fikseerida, kasti suruda. Nimi aga on identiteedi silt, millest ei õnnestu modernses maailmas loobuda.

Eestis ei ole ebatavaline, et korteriomanik valib üürniku (kas vene või eesti) nime järgi või et üürihind tõuseb, kui nime tõttu oletatakse, et inimene on välismaalane.

Oma nimesildi DIY

Nimi mõjutab, kuidas teised meid näevad ja kohtlevad. See mängib rolli selles, mida meilt eeldatakse; mis käitumine, valikud ja mõtlemisviisid on meie puhul rohkem või vähem oodatavad; mis stereotüüpidega peame dialoogis olema. Seetõttu otsustavad mõned inimesed oma nime muuta.

alpha kartsaki kogumik „this is my name” esitleb nende inimeste lugusid, kes on otsustanud nimevahetuse kaudu autentsemat olemist otsida. Põhjused on väga erinevad, tihti on need poliitilised või spirituaalsed, mõnikord tuleneb nime muutmine kodu või kuulumisega seotud tunnetest või transformatsioonisoovist. Kõik lood rõhutavad nime vahetamise otsuse põimumist sellega, kuidas neid inimesena koheldakse.

Paljud vahetavad nime, et vältida tüütut küsimust: „Kust sa pärit oled?” Seda küsitakse tihti small talk’i osana, aga harva mõeldakse võimudünaamikatest, mis mängu tulevad. Kellel on õigus seda küsida? Milline on oletus küsimuse taga? Võimudünaamika muutub, kui üks inimene nõuab, et teine seletaks, miks ta erineb.

On raske olla pidevas dialoogis stereotüüpidega. On tüütu tegeleda kommentaaridega stiilis „aga sa ei näe välja nagu…” või „aga su aktsent ei kõla nagu…”. Nimevahetus on üks viis vältida igapäevaseid ebamugavaid küsimusi ja oletusi mittekuulumise kohta. Sellised küsimused võivad küll olla naiivsed või isegi heatahtlikud, aga paljud kogevad neid mikroagressioonina. Nime alusel toimuvad ka tõsisemad asjad, näiteks diskrimineerimine. Eestis ei ole ebatavaline, et korteriomanik valib üürniku (kas vene või eesti) nime järgi või et üürihind tõuseb, kui nime tõttu oletatakse, et inimene on välismaalane.

Paljudel juhtudel hakatigi nimesid panema elanikkonna kategoriseerimise ja kontrolli kehtestamise eesmärgil. Nimed on olnud sageli kultuurilise assimilatsioonina peale sunnitud, viidates ühiskonna võimusuhetele. Genotsiide on samuti toimunud nimest lähtuvalt – nimi oli üks kriteerium, mille järgi holokausti käigus juute ja romasid hukati.

Väärnimi priinimeks

Enesemääratluse traditsioon on levinud just dissidentide hulgas. Muhammad Ali kutsus oma sünninime orjanimeks, öeldes: „Ma ei valinud seda ja ma ei taha seda.” bell hooks võttis endale emapoolse vanavanaema nime. Väikeste tähtede kasutamisega tahtis ta vähendada oma isiku tähtsust ja rõhutada selle asemel kirjutiste sisu. Audre Lorde kirjutas oma biomütograafias „Zami: A New Spelling of My Name”: „Kui ma poleks end iseenda jaoks ise defineerinud, oleks mind surutud teiste inimeste nägemusse minust ja elusalt nahka pistetud.”[2]

Kanda terve elu nime, millega ei samastuta ja mis segab elamist, võib tekitada tunde, et olla on väär.

Eestis hakati talurahvale perekonnanimesid panema 19. sajandi teisel kümnendil. Nimesid andsid peamiselt võimsad mehed – mõisaomanikud, kirikuõpetajad jne. Vana hea Sõnaveeb teavitab, et sõna „perekonnanimi” (ajalooliste) sünonüümide hulgas on „väärnimi” ja „priinimi”. Kanda terve elu nime, millega ei samastuta ja mis segab elamist, võib tekitada tunde, et olla on väär. Et ollakse sunnitud elama vales, mille teised on valinud, tuginedes nende enda fantaasiatele ja ootustele. Aga kui saab ise valida sõna, millega maailmale esineda, võib tekkida tohutult prii tunne.

Juba mainitud alpha kartsaki raamatu sissejuhatuses kirjeldab ta, kuidas enne nime muutmist vihkas ta olukordi, kus ta pidi end tutvustama. kartsaki tundis, et ta nimi oli justkui väga kitsas kostüüm, mida oli talumatult ebamugav kanda. Kostüüm, mis tekitas teistes väära mulje sellest, kes ta tegelikult on.

Inimesed võivad nime vahetada, et vältida tähelepanu, aga see valik võib ka, vastupidi, peegeldada soovi erineda. Vestlesin äsja õhuakrobaadi Tanika Raudmäega, kes vahetas ära oma täisnime. Ta oli alati soovinud ebatavalist nime ning tema sõnul on meeldiv, kui pöördudes saab kohe aru, kellega räägitakse. Tanika jaoks oli nime vahetamine võimalus peegeldada oma isiksust, seega ta otsustas, et perekonnanimi võiks olla seotud metalliga, et seeläbi oma tugevat loomust näidata. Perekonnanime jõulisusele tasakaaluks valis ta eesnime, mis on pigem naiselik ja pehme, et anda märku oma hoolivusest ja sõbralikkusest. Eesnime valides lähtus ta soovist, et see võiks sarnaneda varasema nimega, et üleminek ei oleks tuttavatele liiga järsk ning oleks võimalik jätkata vana hüüdnime Tanja kasutamist. Nagu ütleb ka mõistatus: „Kuulub ainult sulle, aga ometi kasutavad seda rohkem teised.”

Nime vahetamine võib olla võimas moodus oma saatust juhtida.

Oma saatuse sepp

„Oo Romeo… Sa salga isa, keeldu oma nimest” anub Julia. „Su nimes üksnes oma vaenlast näen.”[1]

Perekonnanime määramine toimub peamiselt patriarhaadi võimustruktuuride alusel ja enamasti pannakse perekonnanimesid isa või mehe järgi. Matroonüümilised perekonnanimed on samuti olemas, kuid need on vähem levinud. On arusaadav, miks paljud inimesed – eriti naised – soovivad eitada institutsioone, mille järgi identiteet on seotud automaatselt isa või mehega. Just kodu on naiste jaoks kõige ohtlikum paik.

Samas oleks väär oletada, et otsus antud nimest loobuda sünnib ainult trauma või halva kogemuse tõttu. Vahel tahab inimene vabadust endale sobivam identiteet konstrueerida. Oleme pidevas muutumises ja just nimi võib hoida meid kinni mittesobivas olemise viisis. Igaühel peaks olema õigus otsida võimalusi, kuidas eksisteerida ausamalt. Nime vahetamine võib olla võimas moodus oma saatust juhtida.

Mul on palju tuttavaid, kes on valinud endale uue nime, ja ma ei tunne kedagi, kes seda kahetseks. See aga ei tähenda, et valik oleks alati lihtne. Üks Tartu tuttav jutustas deadnaming’uga toimetuleku väljakutsest. Deadnaming ehk endise nimega kutsumine tähendab, et teised keelduvad uut nime tunnustamast. Minu tuttava pereliikmed ei ole valmis seda valikut austama ja see on tema sõnul olnud valus, sest see on pannud teda ümber hindama oma perekonna väärtusi.

Paljud vahetavad nime, et tulla toime diskrimineerimisega, sest lõpuks on lihtsam muuta nime kui inimeste suhtumist.

Nime vahetamine võib aga tekitada ambivalentseid tundeid. Paljud vahetavad nime, et tulla toime diskrimineerimisega, sest lõpuks on lihtsam muuta nime kui inimeste suhtumist. See võib aga omakorda tekitada häbitunnet – selle asemel et ühiskonda muuta, muudetakse ennast ühiskonnale sobivamaks.

Nimetu olemine?

Ursula Le Guini lugu „She Unnames Them” jutustab, kuidas eri liigid reageerivad sellele, et nad on järsku nimevabad. Enamik võttis nimetu olemise vastu samasuguse ükskõiksusega, millega nad olid aktsepteerinud oma varasemaid nimesid. Mõnedele – nt saarmastele ja delfiinidele – sobis vaba ja nimetu olemine loomulikult. Kodustatud loomad – lehmad, lambad –, vastupidi, soovisid, et nende identiteet oleks edasi inimeste kontrolli all. Kassid ignoreerisid toimuvat.

Oma identiteedi määratlemiseks on palju võimalikke lähenemisi. Suhestumine – või mittesuhestumine – oma nimega on lõpuks individuaalne. On põnev mõtiskleda selle üle, mis perspektiive ja võimalusi nimetus inimkonnale pakuks. Modernses maailmas tuleb aga silti kanda. Tore, kui see silt võib olla isetehtud.

[1] Shakespeare, W. 1966. Romeo ja Julia (tlk Meri, G.), lk 39–40. Hea Lugu.

[2] Lorde, A. 1982. Zami: A New Spelling of My Name.

Christiana Sammal on tartlane, kes loeb, kirjutab ja tegeleb spordiga.