Maria Faust & The Economics – Rahamaa / Business as Usual (2025)
Lugemisaeg 2 minFausti „Rahamaa” heliriba viib tagasi aega, mil raha oli taskus rohkem.

★★★★★
Hea filmi- ja teatrimuusika üheks tunnuseks on võime tekitada sisemisi ajaportaale, mis viivad su tagasi hetke, kui teost esimest korda kogesid. Nii nagu mõni kindel maitse või lõhn viib vanaema juurde maale, kandis Maria Fausti „Rahamaa / Business as Usual” mu läbi taolise ussiaugu tagasi eelmise aasta juunikuusse Tartu Kammivabrikusse. Aega, mil rohi oli rohelisem ja raha oli taskus rohkem.
Faust laseb saksofonil ja vasel siin korralikult kilada. Sisemine lõhestatus, enese katkitöötamine ja läbipõlemine tuleb puhkpillimuusika kaudu hästi välja. Puhub ju mängija küllaltki otseses mõttes enda hinge või hinguse toru sisse, võimendab seda. Kui lisada sinna kiht karget Nordic noir’i ja polkarütme ühes ligihiilivate ebakõlade ja klastritega, sünnibki väga omanäoline heliriba.
Vahelduvad vaevatud, ärevalt karglevad ja siis jällegi enesekindlalt tuusavad laiad kõlad, mille vahele on pikitud ka koomilisemat untsa-untsat, mis jõuab aga pea alati tagasi kuskile tumedasse auku, kus enda eluvalikuid kahetseda. Saksofoni suitsususe lihvib Faust täiuseni „Regina” teemamuusikaga.
Selles mõttes on tegu Maria Fausti kõlailmaga, millega oleme juba tuttavad ja tänu millele ta on heliloojana nii kõrgelt hinnatud. Aga seekord on Faust teatris, kõik lood on kuidagi rohkem isikustatud, nii et mul oli pea võimatu mitte tegelasi enda peas ellu ärkamas näha. Usun, et sel võiks olla samalaadne mõju ka neile, kes pole „Rahamaad” teatrisse vaatama jõudnud, sest teatav emotsionaalne narratiivne liin on albumil kindlalt olemas.